Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Toatuur» kipub lauluga koju ja maale

Toatuuritajad, kes löövad kaasa trubaduuride plaadil (vasakult) Allan Vainola, Iduvigik, Kago, Pastacas, Eneli Siirmann ja Mari Kalkun. FOTO: Martin Oja

Väikse plaadifirma Õunaviks uuel kogumikplaadil «Toatuur» astub üles muusikuid seinast seina. «Trubaduuride kogumik», ütleb tutvustav silt. Ehk muusikud esitamas iseenda loomingut.

Suur osa «Toatuuri» muusikutest on n-ö tagatoamuusikud.

Need, kes mängivad lugusid endale ja oma paarile sõbrale. Õunaviksi-mees Villem Valme räägib, mis muusikat võib «Toatuuri» pealt leida.

Kust tuli üldse mõte selline kogumik välja anda?

Mõte tuli tont teab kust aasta tagasi, kohe pärast Õunaviksi eelmise plaadi esitlust Tartus Lutsu teatrimaja ees. Ja see mõte hakkas kohe meeldima, kuna oli aimata, et see ettevõtmine toob kuhjaga positiivseid üllatusi.

Tahtmise koha pealt tsiteeriksin plaadi kaasautori Erkki Hyva kuldseid sõnu: «Tahet peab jätkuma! Tahe on hinge selgroog.»

Kes on nüüdisaegne trubaduur?

Võõrsõnade defineerimiseks on kõige kindlam pöörduda võõrsõnade leksikoni poole, mis ütleb, et ajalooliselt on trubaduur provanssaali rüütlilaulik, keskaegne rändluuletaja.

Tänapäeval teame küll rohkem provanssaali majoneesi ja keskaegsetest rändluuletajatest pole ka vist kahjuks enam kedagi elavate kirjas, nii et leksikon vajaks ilmselt täiendamist.

Minu jaoks on nad sellised muusikud, kes loovad laule eelkõige endale või laulmise enda pärast, kas siis oma rõõmu või kurbuse väljendamiseks, lihtsalt laulmislustist vms. Ja kui need laulud kellelegi veel midagi pakuvad, siis on tulemus kahekordselt viljakas.

Millist muusikat teeb Eesti trubaduur?

Kuidas seda kokku võttagi… eestikeelset muusikat enamasti. Ma ise olen küll siuke friik, et kaifin ilusaid eestikeelseid laule.

Jube hea on kuulata, kuidas lauldakse keeles, milles sa ise terve oma elu mõtled ja elad. Seda kõike muidugi juhul, kui muusikal üldse sõnu on – väga sageli on sõna üleliigne.

Millest kõnelevad trubaduuride laulud?

Nagu raskestipiiritlevate asjade puhul ikka oleks lihtsam vastata, millest nad ei kõnele. Näiteks sellest, mida maailma massimeedia kajastab ja ise juurde toodab, sellest trubaduurid oma lauludes eriti ei kõnele.

Millises olukorras trubaduurid tavaliselt esinevad? Kui plaadi nime vaadata, siis sellises koduses intiimses õhustikus?

Kes see ikka kodus nii väga esineb, aga jah, sellised tüübid ei häbene laulda ka külas ja külalistele. Ja kui publiku ees, siis enamasti kammerlikumas õhkkonnas. Samas on olemas festival Mailaul, kus just sedasorti autorilaulikud üsna suure rahva ees üles astuvad.

Ja omamoodi on kas või Beck ka trubaduur, kes rallib üldse mööda maailma suurimaid festivale. Ühesõnaga, selle esinemisega on segane lugu, aga trubaduuride laulud sünnivad küll, jah, koduses intiimses õhustikus. Justkui luuletused, aga koos muusikaga.

Rääkige palun ka neist esinejatest, kes siia plaadi peale kokku on kogutud.

Neid on nii palju ja mõnda autorit pole ma silmast silma kohanudki, nii et väga keeruline on neist kõigist korraga rääkida… Üks iseloomustav joon on ehk see, et enamik autoreid on pisut metsa poole. Õunaviksi siht on ikka maale – tegelik elu käib seal.

Plaadil astuvad üles väga eritüüpi autorid. Näiteks indie-mees Rein Fuks ja Viljandi laulik Mari Kalkun? Mis neil siiski nii palju ühist on, et nad ühe plaadi peale on sattunud?

Autorid on erinevad tõepoolest. Kui oleks 18 täpselt ühesugust autorit, siis ma kardan, et kogumik võinuks olla suhteliselt igav kuulata. Üks seesuguse kogumiku mõte on ka koondada eri kandist pärit, eri põlvkondade, elukogemuse ja kõlapildiga muusikuid.

Heal juhul on see rikastav ja «Toatuuri» puhul võin kinnitada – parafraseerides kogumiku ühe loo pealkirja –, et «nii, nii see küll ikka on».

Tagasi üles
Back