Tallinn põles «Vaala» kõhus

Jüri Ojaveri «Tallinn põleb» on läbi. Vaatajad vaatavad, Vana Toomas veel veidi leegitseb. Foto: Toomas Huik

Skulptuurist on meil saanud kunstiliik, mis kütab pidevalt kirgi – kellele ei meeldi ühed või teised ajaloosündmusi kajastavad taiesed, kellele ei meeldi üks või teine kunstnik…

Küll on põhjused ideoloogilised, küll esteetilised või sootumaks rahalised, sest skulptuur, teadagi, on olnud igal ajal kallis kunstiliik, kus kõikvõimalike esitatud pretensioonide taha on sageli varjunud inimlik kadedus.

Ka skulptuuri ja võimu seos on olnud alati märksa nähtavam kui teistes kunstivaldkondades – võimulolijad on tihti tellinud enda või oma ideoloogia jäädvustamiseks inimese elueast kauem püsivaid mälestusmärke. Võimu vahetudes, nagu seda ilmekalt on näidanud meiegi kohalik praktika, kaovad aga äsja püstitatud taiesed, tehes ruumi uutele.

Skulptor ja riik

Nii pole vähemasti skulptoritel põhjust peljata, et nende tööpõld sööti jääks. Iseasi oleks muidugi siis, kui riiklik mälestusmärkide poliitika – selline näikse olevat meil sündimas – ei otsusta, et saame läbi ka ilma igasuguste ausammaste ja mälestusmärkideta.

Aga vaevalt seda juhtub, sest riik, mille juhtide arusaamad kunstist peegeldavad pigem 19. sajandi vaimu kui kaasaega, vajab ikka kangelasi... vähemasti siis väljamõelduid ja poliitiliselt korrektseid.

Vaal-galerii näitus «Etteütleja» peaks idee järgi keskenduma skulptori ja riigi suhtele, täpsemalt öeldes küll sellele, kes on skulptorile suflööriks ja milline on skulptori vabadus sellises situatsioonis.

Näituse avamisel esitas Jüri Ojaver performance’i «Tallinn põleb», mille käigus piserdas ta põlema 1960ndatel valmistatud väikemõõtmelise Vana Toomase kuju. Kui silmas pidada seda, mis toimub praegu Tõnismäel asuva pronkssõduri ümber, siis Tallinn põleb tõesti.

Ojaveri eksponeeritud töö «Etteütleja» – see kujutab tsinkplekist suflöörikaste, kuhu on paigutatud killustikuga täidetud sõdurisaapad – on vahetus dialoogis Enn Roosi (1908–1990) 1960ndatel valmistatud neutraalsete aiaskulptuuridega («Allikal», «Karud», «Neiu» jt).

Tegutses ju Roos sõja-aastatel Moskvas, tegi siis ja hiljemgi hulgaliselt selge poliitilise suunitlusega tellimustöid, nagu enamasti kõik toonased kunstnikud. Ta on ka Tõnismäel asuva skulptuuri autor.

Eraldi Soans

Kuid dialoog, mis sünnib Ojaveri ja Roosi tööde vahel, osutab ka sellele, et ideoloogilisest diktaadist sõltumata on hea kunstnik – ja Roos seda kahtlemata oli – võimeline looma ka endale südamelähedasi töid, mis on vabad etteütleja tahtest.

Noorukese Edith Karlsoni «Puhka jalga» kujutab suurel vineerist kiikuval toolil puhkavat tillukest savisõdurit. Iseenesest on see päris vaimukas, sest eks ole sõduri saatus, vaatamata poliitikute tühjale lobale kangelaslikkusest, enamasti ikka traagiliselt kurb, milles puhkehetk võib olla suurimaks rõõmuks.

Veidi eraldiseisvaks jäävad Jaak Soansi neli installatsiooni – ilmselt oleks tugevam ja järjekindlam kuraatorikäsi näitusele tervikuna ainult kasuks tulnud –, mis aga moodustavad omaette selge terviku ja on ehk seetõttu näituse muust osast tumeda kardinaga eraldatud.

Installatsioon «Skuptuur» on kokku pandud Eesti kujurite ühenduse 1995. aastal välja antud teatmiku avamata pakkidest ja «Kihistused» August Vommi ja tema perekonna näituse kataloogist «Kolm põlvkonda kunstnikke».

Eks neid Soansi installatsioone saagi igaüks tõlgendada oma suva järgi, olgu siis kui skulptuuri skulptoritele pühendatud tekstidest või ka publiku vähesel huvipuudusel tekkinud ülejääkide sekundaarsest kasutamisest...

Küll on aga «Kihistused» rohkem kui miski muu kogu näitust ühendavaks lüliks, sest kõik praegu esinevad skulptorid kuuluvad eri põlvkondadesse ja ajakihistustesse, nagu nende suflööridki.

Kunstinäitus

«Etteütleja»

Jaak Soansi, Jüri Ojaveri ja Edith Karlsoni ühisnäitus

Tallinnas Vaal-galeriis 30. septembrini