Sündinud kunstnikuks – kahe Eestis sündinud juudi lugu

Kahe Eestile truuks jäänud juudi, Baskini ja Levini, saatused on paljuski sarnased. Foto: Peeter Langovits

Lühikese ajavahemiku sees lähestikku ilmunud Eino Baskini ja Simon Levini raamatud kujutavad erandeid praeguses biograafilisest buumist palavikulises eesti kirjanduspildis, kirjutab TLÜ professor Rein Veidemann.

Erandlikud on need teosemitte ainult jutustatud lugude ja saatuste erandlikkuse tõttu, mitte ainult selle tõttu, et meie ees avanevad kahe j u u d i s t Eesti patrioodi eneseteostustungid, -vaevad, -õnnestumised ja ebaõnnestumised ning veidrad või absurdsed vahejuhtumid.

Erandlik – ja seda enam tunnustusväärne – on seegi, k u i d a s need elulood on raamatuks saanud. Ehk teisisõnu, enne kui Baskini ja Levini tähendust eesti kultuuris nende elulooraamatute põhjal hinnata, tuleks kompliment teha ajakirjanikele Piret Talile ja Enno Tammerile selle eest, et nad pole oma kutseoskusi rakendanud mitte värvikate isikute elulugude müügi nimel, kuigi pole kahtlust, et mõlemat raamatut saadab ka müügiedu, vaid on eesmärgiks seadnud esile tuua portreteeritavate pihtimuste, kommentaaride ja lugude kaudu just selle, mille tõttu ühe inimese elust saab kujund.

Kui Simon Levin tunnistab pärast Tammeri pooltoorest käsikirja lugenuna, et ta tunneb end ära – ja see on lubatäht raamatu lõplikuks kokkupanekuks –, siis Leviniga tehtud intervjuusid ja tema jutustatud lugusid lugedes otsekui kahekordistub see äratundmine.

Jah, meie ees avaneb Levin inimese ja advokaadina, aga samas avaneb ka midagi niisugust, mida me levinlikkuseks võime nimetada. Samamoodi Baskini puhul. Uuemal ajal öeldakse – see on bränd, terve teatud ainuomaste tunnuste kogum, võrgustik. Vaat seda, kuidas Eino Baskinist on saanud meie teadvuses midagi enamat kui näitleja-lavastaja ja Simon Levinist enamat kui advokaat – seda need elulooraamatud meile pakuvadki!

Baskin ja Levin on olnud koolivennad ja sõbrad. Raamatute rööbiti lugemisel võib leida paljugi sarnast kahe Eestis sündinud ja Eestile truuks jäänud juudi nooruki käekäigus, nende ellusuhtumise, tõekspidamiste kujunemises.

Neid ühendab kõigepealt kunstnikuhing, Baskini puhul kanaliseerus see näitekunstis. Baskin meenutab teatava irooniaga – sest nii Baskini kui Levini elust põhiosa kulges ju Nõukogude tegelikkuses –, et tema kutsetunnistusel seisabki kirjas «sõnakunstnik». Aga Levingi ei väsi kordamast, et advokaat on sõnakunstnik ja et kohtuprotsessidel on sarnasust teatriga, ainult et siin otsustatakse inimsaatuste üle tegelikult, samal ajal kui teatris leiab see aset teatrikujundite kaudu.

Levini juhtmõtteks on loomingulisus ja töö. Seal, kus ta usutlejale tunnistab, et ei mängi malet, sest kaitseks ettevalmistamine ongi sisult malemäng ja ta tahab säästa oma ajukurde just selle mängu kui mitte võitmiseks, siis vähemalt kaitstavale kergema ja õiglasema karistuse väljamängimiseks, seal ühtäkki leidsin end võrdlemas Levinit juudi päritolu näitleja David Suchet’ mängitava Hercule Poirot’ga. (Olen Poirot’ sarja innukas jälgija.) Avastasin sarnasust Suchet’ ja Levini vahel ka näoilmes, piinliku täpsusega jälgitud härrasmehelikus riietumistavas – see muide iseloomustab ka Eino Baskinit – ja kõnemaneeris.

Pole tähtsusetu mainida, et Levini kireks olid just kriminaalprotsessid ja et tema lemmikraamatud olidki krimkad. Enno Tammer tunnistab, et kõige raskem oligi Levini puhul kirja panna seda erilist kõnestiili, mida ühtaegu iseloomustab lopsakus, aga teisalt distantseeriv viimistletus. Kõik see kokku annab mõistagi vaimukuse – küllap võib öelda ka: üksnes juutidele omase vaimukuse.

Baskini lood ja nende jutustamine on omaette legend. Nagu on legendiks saanud ka näiteks Eri Klasi jutustajavõime. Keelebarjääri tõttu vähem tuntud on ehk Tartu filosoofi Leonid Stolovitši jutustaja-anne. Ja milline võrratu jutustaja oli Juri Lotman – need, kes jälgisid äsja tema «Vestlusi vene kultuuriloost» taasesitust Eesti Televisioonis, ühinevad küllap selle hinnanguga.

Simon Levini raamat lisab neisse teravmeelsustest, irooniast ja eneseirooniast pakatavate  jutustajate loomingusse – sest tõesti, iga ülalmainitud mehe  jutustust, (enese)kirjeldust, kommentaari saadab mingi loominguline õhin – oma värvika panuse.

Näiteks ütleb Levin, et on võtnud seda komplimendina, kui tema kohta on mõni prokurör (vastasmängija) öelnud, et Levin on siga, aga kõva töömees. Või lk 128 otse tsiteerituna: «Kuid üldiselt on advokaat omal moel nagu lits. Kui teda on kord tarvitatud, ei teki enam mingit emotsionaalset vajadust temaga teist korda kohtuda.»

Seesuguseid lopsakaid, aga vaimukaid hinnanguid, kirjeldusi, pajatusi võib leida pea igalt teiselt-kolmandalt leheküljelt nii Baskini kui Levini raamatus. Raamatud «ristuvad» Baskini teistkordse, sedapuhku lavastatud kohtuprotsessiga seoses, kus Levin oli Baskini kaitsjaks.

«Baskini asja uuris esimese klassi siga, Eesti NSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Kvass,» kommenteerib Levin protsessi algust. Levin hindab Baskinit kõrgelt: mees, kes pole kunagi oma mina kaotanud, kes on julge, ja «need tema naljad... Need on alati võrratud.» (lk 199)

Lugedes Baskini ja Levini raamatut, nagu varem Eri Klasi elulugu, aga ka lugusid teistest eesti juutidest, olen mõelnud, kui palju värvi on lisanud juudi diasporaale omane liibumine asukohamaa kultuuri külge. Just nimelt «liibumine», mis tähendab seda, et näiteks ühelt poolt on Baskin ja Levin lahutamatu osa eesti teatri- ja õiguskultuurist, teiselt poolt aga sellesama kultuuri erandid.

 Raamatud
Eino Baskin
«Naer läbi pisarate»
Kirja pannud Piret Tali
Fookus 2009
272 lk

Enno Tammer
«Simon Levin. Sündinud advokaadiks»
Tammerraamat 2009
264 lk