Toivo Tulev ammutab muusikat kõigest

Immo Mihkelson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti muusikanõukogu auhinna pälvinud helilooja Toivo Tulev on aastaid tõsiselt oma vagu ajanud.
Eesti muusikanõukogu auhinna pälvinud helilooja Toivo Tulev on aastaid tõsiselt oma vagu ajanud. Foto: Peeter Langovits

Eile, rahvusvahelisel muusikapäeval, sai Toivo Tulev Eesti muusikanõukogult silmapaistva loomingu eest heliloojapreemia. 48-aastane mees on hulk aastaid tõsiselt oma vagu ajanud. Just tõsidus ja mõtteavarus võiks olla iseloomustus, kui küsitaks, millist muusikat Tulev teeb.

Tema «Deux» leidis kõrgel tasemel rahvusvahelist äramärkimist tänavusel Rahvusvahelisel Heliloojate Rostrumil Pariisis, hiljuti Tallinnas toimunud tšellokontserdi esiettekande järel oli selge, et see jättis jälje muusikaringkondadesse.

Kui räägime heliloomingust – kas teos sünnib teil tavaliselt aeglaselt, kiht kihi ja noot noodi haaval kasvades või valmib kõigepealt kogu maht ja struktuur?

Mõni lugu sünnib aeglaselt ja teine piltlikult öeldes viie minutiga. Igal juhul järgneb sellele veel tehniline töö. Mõeldu tuleb ju viisakalt vormistada, et ka teised inimesed sellest aru saaksid.

Vahel on nii, et mõni lugu võtab objektiivsetel põhjustel rohkem aega. Tšellokontsert näiteks. See läks kolm kuud üle tähtaja. Kunagi ei saa kindlalt väita, et saan selle või teise loo mingiks kindlaks kellaajaks valmis.

Kas kipute juba valmis teoseid ka ümber tegema?

Ütleme, et detailides, seda küll. Oli aeg, kui ma ei teinud midagi ümber. Võib-olla olen hakanud rohkem arvestama esitajaid, nende isikupära ja võimalusi. Vahel tulenevad muudatused esituspaiga akustikast, juhul kui selleks on aega. Enamasti siiski ei ole.

Mitte alati ei tarvitse tagantjärele ümbertegemine olla kõige õigem otsus. Mul on olnud ka selliseid juhtumeid, kus mängijad on öelnud veel pärast mitmendat esitust, et nii nagu mina mõtlesin, polevat võimalik mängida. Hiljem mängivad aga ikkagi ära.

Just sellepärast ei peaks helilooja esimese ja teise ettekande järel tegema mingeid põhjapanevaid järeldusi, isegi mitte teose vormi osas.

Kas teil on nõrkus mõne muusikainstrumendi kõla ja väljendusvõimaluste vastu?

Mitte eriti. Löökpillid on mulle hingelähedased olnud. Ja kindlasti on instrumente, mis mind hetkel huvitavad rohkem kui mõned muud. Aga see võib olla tingitud ka sellest, et ma olen neile tõesti mõne kindla tellimusega seoses pidanud rohkem mõtlema.

Näiteks või duduk, millele ma hakkan kohe kirjutama, või zheng või erhu. Nende kõla paelub mind praegu väga.

Kas on midagi niisugust, mis väljastpoolt muusikakunsti ja helisid teie loomingut mõjutab?

Kõik ümbritsev mõjutab. Kui aga keskkonnast rääkida, siis ilmselt ei ole minu muusika linnakeskkonna oma, pigem vastupidi. Linn ei ole kunagi mulle südamelähedane olnud. Vähe on linnu, mis mulle on lähedaseks saanud või kus ma kujutan ennast elavat. Seetõttu nimetaksin oma loomingu mõjutajaks mitte tehiskeskkonda, vaid pigem loodust.

Aga seotus Eesti praeguse eluoluga? Või on teie muusika sellest kusagil eemal?

Ma ei arva, et see kuidagi väljaspool Eestit peaks viibima. Iseasi on, kas see leiab kuulajaskonda või mõistmist. Ma ise küll ei distantseeri ennast.

Teie poeg Taavi on tegev valdkonnas, mida tavatsetakse nimetada elektrooniliseks noortemuusikaks. Kas tema tegevus on teid mingis suunas mõjutanud?

Vast ikka on. Tegelikult on meie huvid hämmastavalt kattuvad. Need bändid või muusikud, kes minule kunagi meeldisid või olid olulised, paistavad ka temale tähtsad. Ütleme, et muusika 1970. aastatest.

See, mida ta teeb, on mulle mõistetav mitte üksnes tehniliste vahendite, vaid ka tulemuse poolest. Kui aga küsida, kas olen mingeid mõjutusi saanud, siis otse mitte.

Siiski, osalt oludest tingituna on ta aidanud lükata mõtteid sellele rajale, kas tasubki interpreetidega koos töötamisega nii palju vaeva näha. Mitte et see alati valulik oleks, aga aega nõuab see küll. Samas võiksime tulemusi saavutada ka kabineti- või stuudiovaikuses tegutsedes.

See on asi, mida ma pole veel järele proovinud – puhtalt elektroakustiline kompositsioon, millele avaliku esituse juures mõne pilliga ehk pisut vürtsi lisatakse.

Kui räägime üldises mõttes ideest, siis mis on see, mis peab igas teie teoses lõpuks sees olema?

Suurte üldistustega on nõnda, et välja üteldes kipuvad nad õõnsalt kõlama. Seepärast ma ei söandagi seda teha. Loodan, et ehk kumiseb see vahel minu loomingust vastu. Mõnikord natuke valulisemalt, nagu näiteks mu viimastes teostes, tulevikus ehk ka veidi helgemalt. Sõnastada, jah, ei julge, kuigi mul on olemas ettekujutus, mis sõna see võiks olla.

Eesti muusikanõukogu preemiad

• Heliloomingu preemia (50 000 krooni): Toivo Tulev – väljapaistvate heliteoste eest

• Interpretatsiooni preemia (50 000 krooni): Ivari Ilja – silmapaistva rahvusvahelise kontserditegevuse ja tulemusrikka pedagoogitöö eest

• Preemia muusikaelule olulise ja väljapaistva tegevuse eest

(50 000 krooni): Andres Uibo – 20-aastase töö eest rahvusvahelise orelifestivali juhtimisel ja teiste tähtsate muusikaürituste korraldamise eest

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles