Arne Merilai: Tont unkaaugus

Arne Merilai Foto: Postimees.ee

Kirjandusteadlase Arne Merilai sõnul on nõukogude perioodi kirjandus muutunud justkui tabuks. Tolmunud muumia kummitab, kiivalt varjates ammuseid tekste kui põnevaid ajastudokumente, hüsteeriaga ähvardades.

«Viirastus käib ringi Euroopas – kommunismi viirastus.»
Karl Marx,
Friedrich Engels,
Nigol Andresen

Hiljuti vestlesin «Keskööprogrammis» Maie Kaldaga Debora Vaarandi luulest: heatahtlikult, kuid intrigeerivalt. Luuletajat kui isikut ma ei tunne, kõnelesin tema lüürilisest minast, nagu see tekstides avaldub. Ja – mis praegu tähtsam – kuidas see kogu nõukogude «tontoloogia» (nii nimetas nähtuse Keeles ja Kirjanduses Eneken Laanes) sümboliks kasvab.

Mu abikaasa Lea on emakeeleõpetaja. Kui talt küsisin, milliseid seoseid Vaarandi luule tal tekitab, tõi ta esimesena välja luuletuse «Lihavõttesaar» (1970) puändi: «Iidolid, iidolid / igal pool ja igavesest ajast. / Pool elu ajad neid püsti, / pool lamad silmituna maas.» Nende ridade tõde ja kibedus sööbib mällu.

Nõukogude esipoetessi luuleportree jaotavad puuslikud kaheks. Esmalt eufooriline kommunismipaatos 40.–50. aastatel, kuhu kuulub peamine energiaimpulss ja kvantiteet, millele järgneb mõtlik tagasitõmbumine, tähistades ajatumat kunstilist kvaliteeti. Varjatult traagiline, lõhestatud, kuid arenev süžee – seega huvitav vaimuobjekt. Mitte ainult loojaisiku enda pärast, vaid ka üldistusena ühiskonna vaimuloost.

Selge lävi nende kahe vastanduva aegruumi vahel on luulekogu «Unistaja aknal» kuulus lõpuluuletus «Lihtsad asjad» (1957), millest vähegi tõsisem käsitlus mööda ei lähe: «Astusin lihtsate asjade juurde, / toetusin lihtsale heale... / Kaugete tähtede lõputu valgus / rahuna voolas mu peale.» Siiski – raske on kergeks saada: ajas tagantpoolt leiame ka mureluuletuse «Rahutus» (1954), mis pihib verist kaotusevalu, koledaid unenägusid, halvavat süütunnet, peataolekut ja paanikat. Ühelt poolt on kaotsi lastud juured, teisalt mõttetuks osutunud seni siiralt usutud päikeseriigi utoopia: «Kallis muld, miks ma läksin su juurest, / karjakoplist ja põlluteelt! / Nüüd kaugus on kasvanud suureks, / kas ma oskangi enam su keelt? // Uhkest rahvast, kes päikeses sammub, / rändas kujutlus pilvede peal. / Rändas kõrgel... Kuid ammu, nii ammu / pole viibinud enam ka seal... «

Minevikuta ja tulevikuta nihilismi tragöödia ning paratamatu valulik pöördumine sissepoole. Inimlikult piinav, kuid eks sünnita selline pinge sageli kõrget luulet.

Asjaolu, et kolm esimest värsiraamatut – «Põleva laotuse all» (1945), «Kohav rand» (1948) ja «Selgel hommikul» (1950) – on plakatlikult deklaratiivsed ja põhjalikult rajatud nõukogude fiktsioonile ja tuhinale, retušeerida ei saa. Stalin, Lenin, oktoober, isamaasõda, Moskva jt kangelaslinnad, geniaalsed juhid ja edukad rannakolhoosid – vallutava ülesehitustöö agressiivne, kvaasireligioosne kataloog. Ent siiski lüürilises pehmuses, unistajana aknal, muinasjutulise noore linnaehitajana, mitte tüüpiliselt parteiräigelt. Isikukultuse ametlik nüpeldamine põhjustas depressiooni, sest «Unistaja aknal» ilmus alles 1959, «Rannalageda leib» 1965, kuigi ka neis ei ole varasemad hoiakud vaibunud, ehkki ekstravertne sotsialia murdub intiimsemaks personaliaks.

Kirjanduslool on selle perioodi kohta suu vett täis. Eelistatakse kõnelda hilisluule kujundileidudest ja varasemast stsenaariumist viisakalt vaikida. Silmakirjalikkus. Või siidikinnastes pantvangi abitus. Selmet välja arendada mõistlik vaatepunkt, et ka n-ö piinlike tekstide üle võiks rahulikult arutleda, neid väärtuslike näidetena tarvitada.

Vahel tundub, et tolmunud muumia kummitab edasi, kiivalt varjates ammuseid tekste kui põnevaid ajastudokumente, hüsteeriaga ähvardades. Milleks tabu? Kirjandusteaduse põhimeetodeid on võrdlev-ajalooline hoiak, teosed nende ühiskondlikus ajaloolises kontekstis; valikuline kaanon ei kõlba.

Miks ei õpetata koolis Hans Leberechti koomilist romaani «Valgus Koordis»? Ajalootunniski? Teist nii ehedat stalinistliku idealismi ehk sotsialistliku realismi stiilinäidet annab otsida. Eriti huvitav seetõttu, et kajastab peamiselt kolhoosieelset aega, kus kehvikuile maad anti, mida võim hiljem maha püüdis vaikida.

Kas on paremat teksti toonaste simulaakrumite meenutamiseks? Esinduslik on ka Vaarandi poeem Stalinile, kogemata kahemõttelise pealkirjaga «Maailmast lendab miljonite mõtteid», mille soovunelm sisendab, et miljonite mõtted lendavad Stalini poole, tulvil armastust. Kuigi tegelikkus tähendas samal ajal seda, et miljonite mõtted lendasid maailmast välja kraavidesse koos neid mõtlevate peadega. Efektne irooniline paradoks: näide, kuidas teksti avaram tähendus ja autori algne vaatepunkt võõrduvad.

Saadakse meelega valesti aru, kui arvatakse, et võtan süüdistavaid toone või ründan 90-aastast auväärt daami. Otse vastupidi arvan, et nagu iga inimene, nii ka ühiskond võib endast süvenevalt läbi lasta väga erinevaid ideoloogiaid, püüda tunnetada ja sõnastada kõiki mõttesüsteeme.

Animism, kristlus, kapitalistlik liberalism, rahvuslus, sotsialism, kommunism, postmodernistlik supranatsionaalsus, demokraatlik mitmuslik kodanikuühiskond... Pilvepiirilt alla vaadates moodustavad need värvilaigud lihtsalt osa ühest suuremast pildist ja kompositsioonist, mis ei saa kunagi lõpuni valmis.

Mõnegi kogemuse võrra oleme seega rikkamad kui mõni läänemaa, mille kohta on skeptiliselt väidetud, et nende ajalugu on juba lõppenud. Kuni pole ilmnenud mingi väljajuurimatu kuritegelikkus – mõni mõistab varem, teine hiljem, eriti totalitarismi teabepuuduses –, kuulub inimõiguste hulka järelemõtlemine ja katsetamine, et kuidas oleks. Paraku ka kaasa aidates: luuletaja puhul sõnastamise, tundelise mõtestamise, vastava olemisviisi põlistamisega ehk poeesia prestiižiga tsementeerides.

Moraalselt õnnelikud on need, kes kohe alguses kõike läbi näevad ega väärata ka kompromissides. Valikuid ei ole palju olnud, mõnikord ei ühtki. Senisel skaalal on kaks otsa: radikaalne vastandus ja radikaalne koostöö. Pirrud lõkendasid kahel otsal, nii et põrgu oli lahti.

Ei tundunud mugav ka margapuu keskel: irooniline hoiak emmas-kummas suunas tähistab nii või naa varjatud koostööd ehk Trooja hobust. (Stalini puhul peaks Linnart Mälli teadmisel kõnelema küll rohkem maadeuurija kindral Prževalski soetatud «hobusest».) Hamleti isa viirastuse küsimus ei lahene teisiti kui uuele astmele tõustes, lõimivas vaimus, mis väärtuslikku säilitab ja aegunu hülgab. Praeguselt vaateveerult olid süsteemi ohvrid ju kõik, isegi eeliseid nautiv nomenklatuur, mitte ainult represseeritud.

Aga üks asi on tagantjärele tarkus, teine pöörases ajas vahetult tiirelda. Kes soovib olla Indrek, et tõstab esimese kivi ja viskab vana ema puusa haigeks? Seda enam peab teemad selgeks kõnelema.

Kui hoiakuid näitlikustada, siis mäletan Karl Ristikivi muiet Bernard Kangrole, et temal olnud koolipoisina venelannast õpetaja, kes ütles ikka tuule tikk – et mis see Tuule valgel muud on kui vene mõju. Või nende meeste noorem oponent, Mana toimetaja Hellar Grabbi, kes ütleb ikka, et miks kõneldakse kellestki Deborast, kui võib imetleda Betti Alverit ja tõelist luulet? See on tõsine positsioon ja ajalooliselt põhjendatud, kuid ka ajalooliselt ületatav – eks ole just sõber Hellar see, kes president Rüütlisse hästi suhtus tema teise kandideerimiseni.

Teisalt on nii Juhan Smuul kui Vaarandi pagulaskirjandust nöökinud. Minu silmis ääristab luuletus «Tont unkaaugus» Kangro mütopoeetikat kollektivistliku elutunde vinklist. Või lapse surmaavariist jutustav «Vana laadalugu», eesti lüroeepika klassika, mis teeb hoiatavaid vihjeid Kalju Lepiku rattad ruttavad rattad väljenduslaadi suunas: « — Aidake, armsad, mu lapsuke kadus...! — / Tuld löövad kabjad ja hobuke kappab, / veerevad õnne- ja tõllarattad, / rattad, rattad, rattad / üle punases särgis / poisikese / oi!» Need poolused näivad lepitamatud, kui samale tasandile jääda, aga tunduvad nüüd juba kultuurilukku taanduvat.

Vaarandi luule on vastunäide müüdile, et hea looming ei või olla tellitud. Mis siis Lasnamäe lamburite juhuluulega peaks peale hakkama, Reiner Brockmanniga? Kuulus maaparandustsükkel «Talgud Lööne soos», mis rahuldas partei käsku, on rahvale kinkinud «Saaremaa valsi», mida tänapäeval tuntakse kui üht Eesti Vabariigi tunnusmeloodiat.

Saatuse iroonia? Kuigi Raimond Valgre loonuvat laulu algul minooris ja võis sõnade «Ta keerutab, lennutab linalakk-neidu» all silmas pidada hoopis küüditamise õudust, kuidas kuldtärniga sõjamehed rahva laiali pildusid. Nii või naa, pala kasvas kontekstist üle ja on läbi aegade populaarne. Samuti «Uus paat», mis pole tehtud linnuluust, kirjutatud sundkolhooside lainel.

Nii oli Vaarandil tähtis roll just sõjajärgsel perioodil, kus kandis esiluuletaja pärga ega jätnud poolt me räsitud rahvast tema kollektiivsele alateadvusele olulisest lauluema kujust ilma. Missioon on tihti olulisemgi kui konkreetsed tekstid. See on mesilasema fenomen, mida on kirjeldanud Madis Kõiv. Oma põlvkonna koondajaks on poetess jäänud ilmselt siiani: tema värske mälestusteraamat «Aastad ja päevad» on kiiresti läbi müüdud ning järjekorrad raamatukogudes pikad.

Kirjandus oli vigane, lõhestatud, sõda tappis ja nüristas. Arbujate kõrgkujund, Siuru ja Noor-Eesti tunde- ja värsipeenus langes Jakob Tamme laadis järelärkamisaegse rohmaka poeemi mudeli juurde tagasi. Kurb esteetiline tagasilöök, kuid teraapiline oma lüroeepilises embrüonaalsuses, mida teadis juba Goethe. Koidula ja Kreutzwaldi vaim oli taas A ja O ning hea, et selline eeskuju oli varnast võtta.

Pool- ja veerandtoonidel, assotsiatsioonide klaaspärlimängul ei olnud kaua pinda. Alles «Tuule valgel» kogus kerkivad need uuesti nähtavamalt pinnale. Kuid seda juba pärast Alliksaart, Kaalepit ja Krossi, Paul-Eerik Rummot, Kaplinskit ning Runnelit. Viha päevil kunstilised ladvad murdusid, tähtsam on säilitada juured, elutervise eeldused.

Üks asi on Lenini ordeniga ENSV rahvakirjaniku kuvand, nagu klikk seda ekspluateeris, teine tegelik inimene tema naiivses kaasaminekus. Ja väsinud kahjatsuses: «Kui elupuud raiuti, / lendasid elavad laastud / ja iga kild kisendas kirve all. // Seda peab unustama / iga päev uuesti.» («Maanteel», 1962). Mida unustada, mida mitte?