Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2107499t1h5023.jpg)
Jaan Krossi «Keisri hull» on tähtis teos, omaaegse sisemise vastupanu verstapost. Nii on etenduse päeval teatris prominente Marju Lauristinist Siim Kallase ja Raivo Palmaruni. Tuled saalis kustuvad. Ootuste horisont on kõrge.
Selgub, et esimene vaatus on mingisugune dark fantasy. Arvutimängu remake? Mõistatuslike probleemidega tegelased, efektne valgus, kõrvus pahaendeline kumin. Mitmestki tegelasest võib aru saada, et oo jaa, see on halb inimene. Aga kus on head?
Kogenud ja eduka mastaapsete tükkide lavastajana oskab Peeter Tammearu korraldada vaatemänge: efektne valgusreii, eri aegade lihtsalt mõistetav tähistamine, ähvardav heliriba. Tehnilise poole pealt on kõik paigas ja meeskond põhjalikult töötanud.
Kuid iga vaatemäng muutub igavaks, kui midagi ei muutu. Liiatigi teatris, kuhu minnakse kohtuma inimesega. Kui laval on inimeste asemel nupukesed, tuleb olla ettevaatlik. Tundub, et lavastus ei ole üles ehitatud niivõrd näitlejate mängule, kuivõrd õule. Ja mida on alternatiivajalugu muud kui fantasy.
Pooltoonideta tegelased
Paraku pole «Keisri hullus» arvestatud mõne lihtsa põhitõega. Kunst toetub vastanditele. Et mõista valgust, peame tundma pimedust, et mõista kangelase valu, peame teadma, millal ta oli õnnelik.
Paraku koogab Timotheus Bock (Peeter Tammearu) mööda Ugala lava ringi möriseva kollina, kes on pidevalt maailma peale tõre ega tekita tahtmist talle kaasa elada.
Meelis Rämmeldi kaksikroll Timotheus Bocki peavastase Aleksander I ja nuhk Alexander Lamingina on ühemõtteline nurjatu inimese kujutamine. Peategelasele sekundeeriv proua Bock (Triinu Meriste) näib olevat ilma sündinud vaikse kannatajana ja tema inimlike soovide avaldumist näeme alles lõpuminutitel.
Ewa Bocki elulikult valus pihtimus vennale (Aarne Soro) rehabiliteerib mõnevõrra eelnenud kuiva mängulaadi. Kuna aga peamise vastasseisu osalised ei ole inimlikult keerukad tegelased/ei mõju täisvereliste inimestena, jääb nendevaheline konflikt nõrgaks. Et asja tõsiselt võetaks, tuleb abi otsida valgusest ja helist.
Millekski tõelise näitemängu, näitlejate mängu laadseks muutub lavastus alles teises vaatuses. Seda tänu Andres Tabunile, kelle vastuoluline Mannteufel on meeldiv ja meeldejääv. Hea sooritusega jäävad silma teisedki Ugala vanast kaardiväest Leila Säälik, Arvo Raimo, Arvi Mägi. Kuid neile antud lavaaeg on liialt napp, et üldmuljet muuta.
Milleks ei tea
Kõik oleks andestatav, kui leiduks mõistlik vastus küsimusele: milleks see kõik? «Keisri hull» on oma aja raamat ja koleda kaanega kavalehel tsiteeritakse isegi Lotmanit: väga ühiskondlik, väga vajalik raamat.
Tuleb nõustuda, kuid me ei ela enam impeeriumi tingimustes. 20 aastat tagasi oleks lavastus olnud osake revolutsioonist. Nüüd aga on muinasjuturääkija ümbritsevalt tähelepanu eemale juhtija, seega ise süsteemi toetaja.
Materjal töötaks ilmselgelt väga kobeda stsenaariumina nii kinos kui teles. Võib-olla tahtiski lavastaja teha filmi, kuid kalliduse tõttu leppis vähemaga?
Soov «Keisri hullust» mängufilmi vormida on liikunud kinoringkondades õige pikka aega, ja parem varblane pihus kui...? Aga võib-olla sobibki Kross rohkem ekraanidele kui teatrilavale?
Uuslavastus
Jaan Kross «Keisri hull»
Lavastajad Peeter Tammearu ja Jaak Allik
Esietendus 30. septembril Ugala teatris