Jälle mingi tantsija, ja veel esiküljel, kuulen ma virinat. No mis te virisete? Mari Mägi kõneleb teile kohe sellist juttu, et... Juba homme, teoses «Loomusund», näete teda ka laval. Kuulas Tiit Tuumalu.
Mari Mägi on püünel ja liigutab ruumi
28. oktoober 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustuseks seda, et 38-aastane Mari Mägi on Eesti laval harv külaline. Ta tegutses aastaid Taanis, õppis füüsilist teatrit sealses lavakunstide koolis (School of Stage Arts), kuulus ühtlasi ka truppi Cantabile 2, mis on üks tuntum füüsilist teatrit viljelev Skandinaavia kollektiiv.
Nüüd on ta tagasi kodumail, ent lavale astub jätkuvasti harva. Body-Mind Centering, mida Mägi õpib, nõuab enesele kogu tähelepanu.
Nii oli viimane kord, kui ta laval oli, kolm aastat tagasi, siis pani ta kokku lühikese soolo «Clara». See oli puhas maagiline realism. Visuaalne meistriteos. Minimalistlik, peaaegu et sisekaemuslik teekond, mille vältel väändub Mägi keha ajuti kõige kummalisemaisse kujundeisse. Õlad kleepuvad selja külge, liigesed käiks justkui lahti.
Esitaja jõulisus, lavaline nähtavus, just see, kuidas ta muudab kõnekaks ka pisima kehalise virvenduse, avaldas muljet.
Kõõluste koreograafia
Kas valus ei ole nii, küsime talt esietenduse-eelsel intervjuul.
Selle peale Mägi üksnes naerab. «Teatris otsitakse ikka, mis toimib, on eriline. Mulle endale meeldib keha transformeerumise võimalus, aga ka vormi kummalisus sellest, kui hästi kõik luud ja liigesed kokku sobivad, milline suurepärane instrument keha ikkagi on, võib ju suisa heldida.»
Kas see on mingi eriline tehnika? Kas see ongi Body-Mind Centering, hädises tõlkes keha ja meele tasakaalustatus?
«Body-Mind ei ole tehnika. See on keha sisemise liikumise teadvustamine. Tavaline mõtlemine, kui üldse mõeldakse, on see, et sa liigud ruumis ja sinu keha sisemine liikumine on hingamine ja seedimine. Tegelikult hingavad kõik su luud ka. Kui sa seda teaksid, oleksid hoopis elusam inimene. Võtame või vedelikud...»
Vedelikud?
«Vedelikud on üks komponent sinu kehast, mida sa ei mõtesta kui loovat osa. Tegelikult on just vedelik see, mis annab su kehale rütmid. Arteriaalne veri on marss, tümps. Venoosne veri aga valss. Kui sa sellele piisavalt fookustad, on võimalik seda võimendada, lasta end sellel kiigutada, aga kanda ka üle teistele, panna kogu saal vibreerima. Heli on vibratsioon, inimene on aga kurk, koosneb ta ju peamiselt vedelikust.»
Nii et põhimõtteliselt pole vaja ka muusikat?
«Ei ole jah, see kõik on inimese kehas olemas. See, mida ma öelda tahan, on see, et vedelikud võimaldavad tekitada kindlaid emotsionaalseid seisundeid. Just laval olles kulub see ära. Emotsioone ju tavaliselt tekitatakse, Body-Mind rõhutab, et neid seisundeid on võimalik esile kutsuda ka põhjendatult.
Mida see nõuab? Kontsentratsiooni?
«Ei, lihtsalt teadmist.»
Kuiva?
«Ei, avatud. Minu uues lavastuses on üks fragment see on naise kuivamise koreograafia. Tegelikult on see kõõluste koreograafia. Kõõluste pealt tehtud...»
Kõõluste pealt? Ma saan aru, et tungin jõhkralt Mari Mägi loomingulisse kööki, aga luban talle, et ei kasuta seda kurjasti.
«Mis on kõõluse ülesanne? Kõõlus on stabiilsus, mobiilsus ja sujuvus. Juhul, kui see on toimiv kõõlus.
Kui see aga ei toimi? Kui üks neist kolmest funktsioonist on puudu või puudulik siit algabki mäng. Piisab, kui ma lasen selle kogemuse enese seest läbi ja koreograafia ongi käes... Kas ma ajasin asja veel segasemaks?»
Inimene võetakse tükkideks
Mhmhm! Tegelikult mitte! Või... kas seos Jaapani butÅ-tantsuga on väga vale, just see tunnetuslikkuse osa?
«Tegelikult ei ole. Üks tantsu osa on see, et sa õpid ära ruumis liikumise. Selle, kuidas ennast ruumis liigutada. ButÅs aga liigutad sa ise ruumi. Nagu ka Body-Mindis. ButÅst eristab seda see, et ruumi liigutatakse mõtestatult, teadmisega, kuidas seda teha, see ei ole intuitiivne. Lääne mõtteviis vajab teaduslikku selgitust ja Body-Mind üritab seda pakkuda.»
Mägi selgitab, et keha ja vaimu tasakaalustatuse süsteemile, mis on üks osa somaatilise liikumise õpetustest (Pilatese ja Alexandri kõrval), pani 1970ndatel USAs aluse Bonnie Bainbridge Cohen. Viimasele kuuluvad ka järgmised tarkusesõnad: Vaim on nagu tuul/ keha on nagu liiv/ kui tahad teada/ kuidas puhub tuul/ vaata liiva.
Kõige aluseks on põhilised neuroloogilised mustrid (Basic Neurological Patterns), mis moodustavad n-ö liikumise alfabeedi. Inimene funktsioneerib ideaalselt siis, kui kõik tähed on selged. Kui üks täht jääb vahele, nihkub füüsiline, emotsionaalne ja tunnetuslik tasakaal paigast oluline on näha seoseid.
Inimene võetakse anatoomia õpiku järgi üksipulgi tükkideks ja pannakse tagasi kokku, uuritakse lihaskonda, reflekse, närvisüsteemi... See on terve teadus. Mägi omandab selle õpetuse aluseid Müncheni külje all, Chiemsee järvel asuval saarel tegutsevas koolis, moodustades esimese lennu, kes lõpetab järgmisel kevadel, ühtlasi omandab ta sellega õiguse ka ise teisi õpetada.
Lõpetuseks küsin juhtnööre. Kas seda, et tantsuteose aluseks võib olla keha ja vaimu tasakaalustatuse õpetus, on võimalik ühte või teist etendust vaadates ka tuvastada?
Mari Mägi kordab veel kord üle, et see ei ole tehnika ega väline vorm. Tema enesegi teoste, sh peagi esietenduva «Loomusunni» puhul on nähtav pärit hoopis mujalt, pigem visuaalse ja füüsilise teatri vallast. Siiski reetvat vahel esineja keha, kus on tema juured. «Keha peab olema hästi läbi tunnetatud, nähtav.»
Ta rõhutab ka, et Body-Mind annab vabaduse. «Kehaga ei ole igav, sa ei jää kunagi improviseerides hätta, ei takerdu stiili või kombinatsiooni.»
See kõik avaldab muljet, tõesõna.
Tants
Mari Mägi soololavastus
«LOOMuSUND»
Tants: Mari Mägi
Valgus: Airi Eras
Kujundus: Inga Vares
Muusika: Tõnu Kõrvits ja Jacob Kirkegaard (Taani)
29. ja 30. oktoobril kell 19.30 Kanuti Gildi saalis