«The Stoned» avab Rolling Stonesi liikme Brian Jonesi müstilise surma tagamaid, kirjutab Los Angeleses resideeriv filmilavastaja Aare Tilk.
Kes ikkagi tappis Christopher Robini?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastaks 1969, mil toimub peagi ka Eesti kinolevisse jõudva Stephen Woolley «The Stoned» tegevus, oli London muutunud justkui popkultuuri sõjatandriks.
Hipiliikumine ja sellega kaasnenud seksuaalrevolutsioon oli kõigutamas konservatiivse briti ühiskonna alustalasid. Lärmakad lillelapsed nõudsid vabalt saadavaid narkootikume, vaba armastust ja rocknrolli. Täielikult rahuldatud inimene pidi olema ainuke eesmärk ja see eesmärk oli püha.
1960ndate muusikamaailm, mida vaieldamatult valitsesid briti popgrupid, jagunes suures laastus kaheks. The Beatles, The Kinks, The Cream, Cliff Richard & The Shadows olid ajakirjanduse silmis paipoisid. Nad oskasid ilusasti laulda ja kandsid ülikondi.
Teisal olid The Who, Jimi Hendrix ja The Rollings Stones, kellega oli kogu aeg probleeme, keda peeti skandaalitsejateks ja kitarripõletajateks. Nii ei imestanud toona keegi, kui Rolling Stonesi asutajaliige kitarrist Brian Jones ühtäkki surnud oli.
Suurbritannia tunnustatumaid produtsente Stephen Woolley vaidlustab oma reissööridebüüdis «The Stoned» Brian Jonesi ametliku surmaversiooni. Teadupärast uppus 27-aastane Jones 3. juulil 1969. aastal müstilistel asjaoludel oma maamaja Cotchford Farmi basseini.
See on maja, mis kuulus kunagi A. A. Milneile, kes olevat samas kirjutanud ka «Karupoeg Puhhi». Võib-olla uitas selle basseini ümber ka Christopher Robin?
Uppus või uputati?
Lahkamisekspertiis oli üksmeelne: Brian Jonesi surm on õnnetusjuhtum uppumise tagajärjel. Mehe verest leiti uimastite ja alkoholi jääke ja edasine uurimine lõpetati.
Kolm päeva hiljem korraldas Rolling Stones Londoni Hyde Parkis Jonesi mälestuseks tasuta kontserdi, kuhu kogunes ligi pool miljonit inimest.
Mick Jagger luges sõbra mälestuseks ette mõned read Shelley poeemist «Adonis» ja lasi õhku mitu tuhat valget liblikat.
Stephen Woolley uuris kunagist tragöödiat üle 10 aasta, enne kui asus sellest filmi tegema, sh oli üheks inspiratsioo-
ni allikaks ka Terry Rawlingsi raamat «Kes tappis Christopher Robini?».
Woolleyt paelus fakt, et 1993. aastal olevat Cotchford Farmi ehitustööline Frank Thorogood surivoodil tunnistanud, nagu oleks just tema Brian Jonesi uputanud, seda küll pooleldi tahtmatult maksmata jäänud 8000 naela pärast.
Uurimine sai veelgi hoogu juurde, kui Jonesi viimane tüdruksõber, Rootsi modell Anna Wohlin avaldas mälestusteraamatu «Brian Jonesi metsik ja riukalik maailm. Mu hämmastav armastuslugu tapetud Rolling Stonesi liikmega» ( The Wild And Wicked World Of Brian Jones: The Amazing True Story Of My Love Affair With The Murdered Rolling Stone).
Valminud linateos on eklektiliselt üles ehitatud eluloofilm, justkui 1960ndatele omane psühhedeelne vaatepilt, mille atmosfääri on reissöör püüdnud piinliku täpsusega taastada.
Selleks on ta kasutanud vanu filmikaameraid, 8 mm ja 16 mm filmilindile jäädvustatu ülekandmist 35 mm filmilindile, millega on saavutatud teraline kujutis, nipitatud on kroonikakaadrite ja montaaiga.
Tulemus on üsna veenev, kuid mitte nii efektne nagu Woolley kunagine, produtsendina tehtud «Backbeat» (1994), mis kõneles ansambli The Beatles algusaastatest.
Film keskendub, nagu öeldud, Brian Jonesi (Leo Gregory) surmaeelsele perioodile, tema suhetele Frank Thorogoodiga (Paddy Considine). Kaasaegsete tunnistuste järgi olevat Jones olnud nii süütu nooruk kui süüdimatu psühhopaat ühes isikus. Ka filmis armastab Jones inimesi ümber sõrme keerata, nendega manipuleerida, aga ka alandada ja seejärel minema visata kui igavaks muutunud lelu.
Kui Keith Richardsit ja Mick Jaggerit kujutatakse filmis töönarkomaanidena, siis Brian Jones, vastupidi, naudib rokkstaari privilegeeritud staatust ja pillavat ühe-öö-liblika eluviisi koos alkoholi, uimastite ja kaunite naistega.
Nii kirjutaski üks USA filmikriitik pahaselt, et filmi «The Stoned» peategelaseks on härra Brian Jonesi peenis ja kõrvalosades paar paari tisse.
Siinkirjutajale tundub see ülekohtune. Konflikt on siiski väga põnev. Rokkstaari elu, nähtuna tavalise töömehe Frank Thorogoodi pilgu läbi. Frank on kasvanud Teise maailmasõja ajal, mil ka Inglismaal kehtisid toidunormid, austati veel töökust ja korda.
rokkstaar ja tööline
Töölisklassist pärit mees värvatakse Brian Jonesi villasse ehitustöid tegema, ühtlasi palub bändi mäneder tal ka Jonesil silma peal hoida. Tõsise töötegemise asemel käib aga igavene palagan ja Frank muutub tasapisi igavleva rokkari mängukanniks.
Ta jääb üha sagedamini ööseks Jonesi juurde, koos tarvitatakse narkootikume ja alkoholi, töömees kasvatab oma juuksed pikemaks ning talub Jonesi ja ta pruudi Anna Wohlini (Tuva Novotny) seksuaalselt kahemõttelisi mänge.
Jonesi lodev eluviis ei ole meelt mööda mäneder Tom Keylockile (David Morrissey) ja lõpuks visatakse ta ansamblist välja. Ka Frank lastakse töölt lahti, rollingute mänedment keeldub talle lubatud palka välja maksmast. Siis järgnebki eelkirjeldatud tragöödia.
Ekraaniloo suuremaks puuduseks võib pidada seda, et peaaegu üldse ei näidata Rolling Stonesi liikmete tegelikku kirge muusika vastu. Selle asemel keskendutakse ela-kiirelt-sure-noorelt mütoloogiale. Ka Keith Richardsi ja Mick Jaggeri osatäitjad ei suuda end veenvaks mängida.
Vähe kõlab ka Rolling Stonesi toonast muusikat. Põhjuseks bändi kunagine mäneder Alan Klein, kelle käes on varasemate lugude õigused nimelt ei meeldinud Kleinile filmi stsenaarium.
Artikli autor Aare Tilk valmistab ette filmi «Ma olen veerev kivi» lugu kahest Eesti väikelinnas elavast vennast, kes unistavad 1969. aastal oma bändist ja plaadist, eeskujuks Mick Jagger.
Uus film kinolevis
«The Stoned»
Reissöör Stephen Woolley
Suurbritannia 2005
1.7. novembrini
Tallinna Kinomajas