Need, kes sattusid Estonia kontserdisaali reede õhtul, nägid esmalt lüüra sarnaselt asetatud nelja klaverit. Lisaks oli laval veel kujuteldamatult palju harfe või kontrabasse, löökpillimängijaid, häid koorilauljaid või erakordseid soliste, kõike head peaaegu et liiga palju ühe õhtu kohta.
Lööge rõõmsalt kelli ja müristage timpaneid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast klaverifestivali ettevaatlikku algust oli pidu nüüd täies hoos. Huvitav, millisele kohale asetub sügis Olari Eltsi biograafias, sest niivõrd palju õnnestunud ja eriilmelisi kontserte on saanud osaks siinsetele Eltsi tegemistest innustunutele.
Ja neile muusikasõpradele kummardas dirigent sel õhtul purpurses pluusis.
Kontserdi esimeses pooles kõlasid teosed, millest ühe, Antheili «Mehaanilise balleti» ettekannet olla omal ajal saatnud skandaal nimelt muutnud see daamide soengud tuulelipuks, ettekande ajal olid kasutuses koguni ehtsad lennukimootorid.
Mõtles välja keele
Millegipärast ärgitas omal ajal skandaali ka Prokofjevi rõõmus «Ood sõja lõpu puhul», mille epigraafi märkis helilooja, et «lööge kelli ja timpaneid».
Pärast vaheaega kõlas publiku puhanud kõrvadele kontrastina Jüri Reinvere uus oopus «Sloath». Reinvere on üks neist Eesti heliloojatest, kes on juba tõestanud oskust kirjutada lüürilisi, meloodilise kaarega helirõõmsaid ja õhurikkaid klaveripalu.
Nüüd, mil helilooja on asunud elama avangardsete ideede pealinna, identiteediotsingute mekasse Berliini, toob ta meieni sõnumeid võõras keeles, jättes klaverid suhteliselt tagasihoidlikusse rolli. See meeldib meile, sest eelnevates teostes on nad jõudnud meid oma intensiivsusega, mis on võrreldav ehk ainult löökpillide omaga, juba ära tüüdata.
Me lausa naudime seda, kui saame vahelduseks osa surmast sirguvast ja elujõule püüdlevast keelest. Vähemalt selles suunas püüab meie mõtteid suunata Reinvere, kes mõtles keele välja kuu ajaga filosofeerides helilooja raske töö üle ja pani selles kirja ka luuletuse.
Klaver nagu vari seinal
Reinveret ei häiri, et me ei mõista selle keele nüansse. Ta arvab, et ka Schuberti laulud jäävad tihti vaid häälikute mänguks. Ja ta ütleb seda otse keset festivali «Klaver».
Tema teos suunab me mõtted suvekuumuses vaevleva Berliini tänavatele, kus füüsilised objektid justkui paisuvad. Sellist tunnet annab edasi koorifaktuur, mis kasvanud välja aleatoorilisest sosinast ja katnud kuulajate kõrvad akordide järgnevusega.
Klaverite õhkõrn faktuur paneb silmi hõõruma: kas ikka tõesti oli neid laval neli? Helilooja viitab siinkohal Raveli klaveripalale «Undiin». Pianistid ei ole solvunud ja lasevad ennast helidel kanda pingutust, millest helilooja räägib, ei paista kusagilt. Klaverid on otsekui varjud maja seintel või kaja kellegi öisest tantsulisest naudingust.
Helilooja imetlus ei vaibu ka ettekande järel ja tema rahuolev nägu võiks jääda aukohale koori kodukontori seina peal.
Festivali «Klaver» lõppkontsert
«4 klaverit»
NYYD Ensemble, ERSO, segakoor Latvija
Dirigent Olari Elts
Solistid Kai Ratassepp, Marrit Gerretz-Traksmann, Sten Lassmann, Taavi Kerikmäe ja Asta Kriukciunaite, Iris Oja, Allan Vurma, Mati Turi
Kavas Antheil, Prokofjev, Stravinski ja Reinvere
27. oktoobril Estonia kontserdisaalis