Rudolf Allabert 70: lurjused, roosamanna ja aednikukutse

Tammsaare «Tõe ja õiguse III» ainetel Mati Undi «Taevakingitus», 1991. Rudolf Allabert, Tiina Kukli ja Jaan Tätte. Foto: teatri- ja muusikamuuseum

Kohtume Rudolf Allaberdiga Tallinna Linnateatri Panso saalis. Kõneleme paljust. Näiteks sellest, kuidas ta juba enne lavakooli Rakvere teatris mängis ja kuidas stuudioõpingute ajal tehases töötas.

Vestlus annaks materjali mitme leheloo jaoks, seda juba alates esimestest lapsepõlvemälestustest sünnikodust Gatšinast või mitmest Eesti koonduslaagrist.

Kuna aga suur osa Allaberdi elutööst, kuni põhikohaga teatripedagoogiks siirdumiseni, on seotud just linnateatriga – lavakunstikateedri

2. lennu lõpetajana on ta noorsooteatri asutajaliige, töötades seal nii näitleja, lavastaja kui ka kunstilise juhina –, alustame oma jutuajamist ikkagi just sellest majast.

Tallinna Linnateatrit on juba noorsooteatri asutamisest peale saatnud pidev majaootus ja sellega seonduvad sekeldused, mida endise kunstilise juhina ka ise olete pidanud läbi tegema. Kas olete jäänud teatri majasaagale kaasa elama ka pärast noorsooteatrist lahkumist ning jälginud ka viimaseid arenguid?

Muidugi jälgin seda kõike. Ja ma olin kohutavalt pettunud, kui korraldati see nn hääletus, mille abil siis linnateater rahast ilma jäeti. Põrgulaval oli ju kõik juba ehituseks valmis, lõhutud ja maha võetud, teati, et siin enam mängida ei saa, nüüd hakka kõike tagasi panema. See on nagu mõnitamine. Kui palju on 1965. aastast alates vett merre voolanud, ja ikka ei saa teater valmis! Ma loodan väga, et Raivo ja Elmoga ei juhtu sama, mis Komissarovi või minuga, et lihtsalt väsid ära. Kaua sa ikka tuuleveskitega võitled.

Juba siis, kui mulle pakuti kunstilise juhi kohta, olin ju näinud Komissarovi pealt, mis töö see on: maja ei ole, teater on pidevalt ratastel, kogu aeg peab valima repertuaari, mida saaks mängida ka väikestes kultuurimajades jne. Mina ei tahtnud seda ametit kuidagi vastu võtta. Kultuuriministeeriumis siis öeldi, et ole vähemalt aasta, kuni leiame kellegi, kes tahab teatrit juhtida. Aga aastast kujunes ikkagi peaaegu seitse aastat.

Muide, linnateatri mõte sündis juba Mati Undi peas, see ei ole ju kunagi olnud mingi puhtakujuline noorsooteater, kui aga Unt käis Helsingi Linnateatris lavastamas, saigi ta sealt idee. Hakkasin asja ajama, aga lõpuni viis selle Raivo Põldmaa. Ma lihtsalt imetlen Raivot, tema energiat ja organisaatorivõimeid, enne teda ei oleks siin nagu õiget direktorit olnudki. Noorsooteatris direktorid pidevalt vahetusid, juba Komissarovi ajal.

Kui Unt läks draamateatrisse, siis lahkusin ka mina ja Raivo soovitusel nõustus lõpuks ka Elmo tulema – olin teda juba korra varemgi kutsunud. Elmo Nüganen on väga tugev lavastaja ja hea peanäitejuht, Raivo Põldmaa on aga direktorina lihtsalt fantastiline. Linnateater on praegu üks Eesti parimaid teatreid, kus peaaegu iga lavastus on sündmus.

Enne teie juhiaega, Komissarovi perioodil, oli aga noorsooteatril hoopis poliitilise teatri kuulsus, mis tekitas vist kohati isegi trupi sees tõrkeid. Teil sellega probleeme ei olnud?

Kalju õppis minust järgmises, 3. lennus, aga temaga saime juba lavakoolis hästi läbi ja oleme siiamaani head sõbrad. Tegelikult tema tegigi minust näitleja. Algul ma ei paistnud eriti millegagi silma ja ei olnud võimalustki, tema aga väga usaldas mind, samuti näiteks Enn Kraami, me olime tal vahepeal ühed põhinäitlejad. Ja kui sind usaldatakse, siis vastad samuti usaldusega.

Ta andis mulle palju eriilmelist tööd. Mulle on alati meeldinud karakterosad. Mida kaugemal tegelaskuju minust kui inimesest on, seda põnevam. Siis on, mida murda, kuidas tema mõttemaailma ja füüsist tabada, see prooviprotsess on kohutavalt huvitav. Ja nii saigi mängitud rolle «Sabata krokodillist» kuni «Optimistliku tragöödia» süfiliitikust Kähisejani välja.

Mina sain Komissarovist aru. Paljud arvasid, et kui ta on parteilane, siis järelikult on selle pärast ka poliitilised lavastused. Aga see teater ei olnud ju mingi punane teater, paljud autorid, keda ta ise lavastas või keda tema ajal noorsooteatris lavastati, olid ju Nõukogude Liidus dissidendid. Ma ei teagi, miks see Komissarovi teater nii poliitilisena mõjus, võib-olla hakati lihtsalt võrdlema Panso ja Mikiveri liiniga.

Teiseks, kui ta ei oleks poliitilisi näidendeid lavastanud, siis poleks ta saanud teha ka neid asju, mida ise tahtis, see oli vajalik selleks, et keegi ei saaks õiendada. Selles mõttes oli ta osav, samuti karm, ta võis minna keskkomiteeni välja või sõimata julgeoleku mehed lakke kinni.

Tegite tihedat koostööd ka Mati Undiga, kuidas temaga kontakti saite? Olid ju noorsooteatris näitlejad, kes teda väga hindasid, samuti need, kes temaga üldse ei haakunud.

Minule tema laad väga meeldis ja ma oskasin ka tema lainele minna. Kui Unt hakkas lavastama, siis mina olin kunstinõukogus, ja tema esimesed asjad läksid ikka metsa, näiteks Lermontovi «Meie aja kangelane».

Tema tahtis kõik pea peale keerata ja mina rääkisin talle pidevalt, et ära hakka tugevaid autoreid ringi tegema, jääd ise lolliks, usu mind. Kirjuta ise või tee nõrku ümber, aga ära hakka heade kirjanikega maadlema. Ta on veel ise kusagil meenutanud, et ma öelnud millalgi kunstinõukogus, et oleme kaotanud huvitava eksperimentaatori, kuid võitnud professionaali. Aga tõesti, näiteks tema «Taeva kingitus», kus ma mängisin Vargamäe Andrest, või «Ma armastasin sakslast», kus mängisin Oskarit, olid tugevad lavastused ja näitlejana oli temaga huvitav koostööd teha.

Ta ei osanud õppinud lavastaja kombel konkreetset märkust teha, ta ütles ümber nurga ja söötis ette igasuguseid raamatuid, mis näitlejaid väga toitsid. Tal olid oma kindlad näitlejad, kellega ta töötas, teised oli kohati isegi solvunud. Minul läks aga kuidagi nii, et mind kasutasid kõik lavastajad. Kui lavastajal ikka näitlejaga töö sujub, siis on see kellegi eelistamine paratamatu. Eriti muidugi filmis, kus võetakse tüpaaži järgi. Kui sujub, siis satud rattasse, kui ei suju, siis nägemist!

Teil on ka filmis sujunud. Mis tüpaaži järgi teid on valitud?

Sellega on ka nalja saanud. Gunārs Cilinskis otsis oma «Tarani» sõjaveteran Peterise osatäitjat, ta oli mind eelnevalt «Tuulte pesas» näinud ja selle pealt kutsutigi Riia filmistuudiosse kohale. Anti juba stsenaariumgi kätte, et ma tutvuksin stseeniga, kuni siis Cilinskis ise astus ruumi, haaras peast kinni ja kukkus vabandama, et oi, andke andeks, suur eksitus on juhtunud, kui vana te olete?

Vastan, et 41, tema selle peale, et siis ei saa te ju veterani mängida, peaksite olema vähemalt 60. Kuidas te küll «Tuulte pesas» nii vana välja nägite? Ütlesin, et ma olen ju näitleja, ma olen seda ametit õppinud, tehke mulle korralik grimm ja siis on juba minu asi, kuidas ma vanuse välja mängin. Cilinskis nõustus, et hea küll, tehke siis üks proov ära, saab teile vähemalt sellegi eest maksta. Tehti see proov ära ja kinnitatigi rolli peale.

Filmis pead saama ennast tõestada, aga see on raske, sest enamasti liiguvad seal suured rahad ja seepärast kardetakse riskida – äkki veab alt, siis hakka veel ümber võtma. Minnakse kindla peale. Olen seda ka ise tundnud.

 Minu esimene filmiroll oli «Keskpäevases praamis» noormees komsomolimärgiga, sellele järgnes Enn Kalm filmis «Inimesed sõdurisinelis» ja nii jäigi selline positiivsete kangelaste slepp külge. Küll ma siis nautisin, kui Madis Ojamaa võttis mind «Verekivisse» Kasparit mängima, lõpuks ometi pääsesin roosamanna-tegelase ampluaast ja sain lurjust mängida.

Selle peale hakkas siis tulema neid lurjuserolle, nii et lõpuks pidin ootama, millal saan jälle positiivset kangelast mängida. Kui «Verekivi» poleks olnud, siis oleksin võib-olla jäänudki selliste osade peale. Kusagil peab midagi tõestama, kas või juhuslikult. Teatris on teine asi, lavastaja tunneb näitlejat ja saab anda erinevaid võimalusi.

Suur osa teie tegevusest on aga pühendatud tudengitele. Kuidas selleni jõudsite?

Mulle tegi ettepaneku kursavend ja sõber Margus Tuuling, kes oli juba enne sellele alale läinud. Mulle õpetamine meeldis, ja kui Tallinna Pedagoogilises Instituudis üks koht vabanes, siis läksingi. Ja jäin 24 aastaks. Minult on tihti küsitud, et kuna sa oled teatrinäitleja, filminäitleja, lavastaja ja pedagoog, siis milline neist töödest pakub sulle kõige suuremat rahuldust. Ma olen ikka vastanud, et loomulikult need kõik, muidu ma ei oleks ju nendega tegelnud.

Aga no ikkagi, see kõige-kõige? Siis olen vahel pidanud võib-olla teatri- ja kinosõprade pettumuseks ütlema, et pedagoogitöö. Teatrilavastus on oma aja laps, ta sünnib ja sureb, artiklid lähevad teatri- ja muusikamuuseumi, kunagi võib-olla keegi otsib need sealt mõne töö jaoks üles, aga see on ka kõik. Filmiga on tegelikult samamoodi. Füüsiliselt püsib ta küll kauem, aga suhteliselt vähe on filme, mis jäävad igaveseks, sellised Chaplini või Tarkovski mõõtu.

Ma kardan, et ma pole üheski sellises osalenud. Kui televiisorist mõnda näidatakse, siis vaatan ise ka, et noores eas olin täitsa kena poiss, aga ikkagi on see film oma aja laps.

Õppejõutööd võrdleksin aga aednikukutsega. Teatrikoolis on alati suur konkurss, mina kui aednik valin enda arvates kõige ilusamad istikud välja, võtan oma aeda, kastan, väetan, suhtun neisse armastusega ja siis vastavad ka nemad mulle armastusega. Ei ole suuremat heameelt sellest, kui näed, kuidas istikutest saavad õitsvad viljapuud, kes hakkavad kandma maitsvaid vilju.

Hoiate nende tegemistel ikka silma peal?

Muidugi. Minu õpilasi on peaaegu igas teatris ja neid on väga tore vaadata. Noore inimese arengu jälgimine on üks huvitavamaid asju.

Mäletan näiteks, kui võtsime vastu Sepo Seemani, siis ta mõjus laval nii kohmetuna, et mul hakkas temast lausa kahju. Ma veel mõtlesin, et teda ei saa küll vastu võtta, kuidas ma hakkan teda murdma. Küsisin, kas ta sporti on teinud, ta vastas, et on esimese järgu vehkleja. Mina veel imestasin, et see ala vajab ju ometi reaktsiooni.

Aga tegelikult oli ta sel hetkel lihtsalt närvis, koolis hakkas ta pikkade sammudega edasi liikuma ja on nüüd üks Endla juhtivaid jõude. Oma õpilaste selliseid arenguid on alati tore jälgida. Vaatan selle pilguga ka näiteks Madis Millingut «Kelgukoertes», sest estraadil on kerge stampeeruda, aga tema võib teha igasuguseid rolle. Mulle meeldivad mitmekülgsed näitlejad.

Rudolf Allabert

•    Sündinud 3. sept 1939

•    1957 Rakvere 1. kk

•    1957–1959 Rakvere teatri õppestuudio

•    1965 lõpetas lavakunstikateedri

•    1957–61 Rakvere teatri näitleja

•    1965–93 noorsooteatri näitleja ja lavastaja

•    1986–92 noorsooteatri kunstiline juht

•    Tallinna Pedagoogikaülikool: 1977–81, kultuurhariduse kateedri õppejõud, 1981–86 vanemõpetaja, alates 1986 dotsent

•    alates 1960 abielus Illi Allabertiga

•    Tähtsamaid filmirolle: Kalm  («Inimesed sõdurisinelis», 1968), Lauri («Metskapten», 1971), Kaspar («Verekivi», 1972), Jüri Piir («Tuulte pesa», 1979), Andres («Metskannikesed», 1980), Jumbu («Keskpäevane praam», 1967), Lübecki raehärra («Surmatants, 1991), A («Surma hinda küsi surnutelt 1977), Robert («Karikakramäng 1977) 

•    Lavastusi noorsooteatris: «Härra Amilcar» (1983), «Lõvi talvel» (1985), «Meistriklass» (1988), «Amhersti kaunitar» (1989), «Minu tüdruk oli Régine» (1991)

•    Rolle noorsrooteatris: Tunnistaja («Protsess», 1975), Bojan («Prokurör», 1978), Kääbus («Kääbus», 1979), Oskar («Ma armastasin sakslast», 1980), Fjodor («Pink», 1984)

Kommentaarid

Margo Teder
õpilane, TPÜ,
näitejuhtimine

Allabert on eelkõige Voldemar Panso õpilane ja eks ta proovis meile ka edasi anda eelkõige seda klassikalist teatrikooli, mida ta oli ka ise saanud. Tal olid ka oma väga kindlad põhimõtted – piltlikult öeldes, et enne ei hakatud ikka moderntantsu tegema, kui balleti põhitõed selged polnud. Arvan, et ka mulle on Allabert andnud just eelkõige kätte selle näitlemise ABC. Selle tugeva aluspõhjaga oli meil ka väikseid probleeme – näiteks kartis Allabert, et improvisatsioonitunnid võivad terve kursuse pea peale pöörata, et seal on ju Stanislavski täitsa teistpidi keeratud.

Allaberdil oli ka kaks põhilist väljendit, mis on meelde jäänud. «Mängige faktile seljaga» – ülekantud tähenduses tähendas see, et mängid partnerile seljaga ja siis, kui sündmus toimub, pöördud. Ning «Maast lahti mängima», millega ta mõtles, et tuleb kergemalt mängida.

-----------------------------

Urmas Vadi
õpilane, raadiorežii

Ma olen tükk aega mõelnud, et mis ma siis Allaberdilt, hiljem juba Rutsilt, olen saanud. Ma hakkasin sellele aasta tagasi mõtlema, sest ajasin sassi, mõtlesin, et ta juba toona sai seitsekümmend täis. Aga nüüd tahaksin täiesti vabalt ja ladusalt öelda, et see, mis ma temalt olen saanud, on maamehemõistus, Rakverest pärit, tagurpidi.

Allabert ise on nagu talupoeg. Sitke, veidi juba küürus, aga mis peamine – raudse loogikaga. See kõlab nüüd, nagu oleks talurahvamuuseumi toodud uus viiskudega topis. Aga ei! Ei-ei! Kooli ajal mõnd etüüdi tehes oli üks tema lemmikväljendeid «Keerame tite pea peale». See siis tähendab, et mingid olud, meelsus, laad muudetakse täielikult millekski muuks. Selle keerutamisega läksid minu jaoks väga paljud asjad suureks, laiaks, naljakaks... ühesõnaga paika. Ja see raudne loogika kõnnib küll tagurpidi, aga visalt minuga kaasa.