/nginx/o/2013/09/05/2117899t1h4909.jpg)
Kirjastus Tiritamm on Roosimemme, Vend Markuse ja Heleene uuesti head nalja armastavate lugejateni toonud. Esimest korda 1983. aastal ilmunud ja Edgar Valteri illustreeritud suveseiklus vanaema juurde koolivaheaega veetma sõitnud kolmeteistaastastele kaksikutele Margusele ja Helenile kaela sadanud vanavanaema «põetamisest» veab suu kõrvuni nii Roosimemme ammustel kui uutel austajatel.
See põetamine ei möödu mitte üksnes kõbusa vanainimese Roosimemme enda dirigeerimisel, vaid Roosimemm mängib seal ka pea- ja näib, et ka enamikku kõrvalosadest.
Ettearvamatu kui saatus
Roosimemmest saab kiiresti suhtekorraldaja, elufilosoof, peakujundaja, peamine infokanal kokkuvõtvalt, kõigi probleemide lahendaja mitte ainult vanaema metsaäärses majas, vaid kogu külas. Tõsi, probleemide «lahendamisest» on sel armsal vanainimesel üsna omapärane arusaam.
Lugu päädib vanaema sünnipäevapeoga, mis tänu Roosimemmele kujuneb üsna ebatraditsiooniliseks.
Kohati näibki, et Roosimemmes on midagi saatuse enese ettearvamatusele omast, jääb üle vaid püüda olla saatusele meelepärane ja loota parimat. Selguse huvides olgu öeldud, et see parim tavaliselt ei juhtu.
Aga just siis, kui saatuse huvi kõrvaltegelaste vastu tundub talumatuks muutuvat, läheb lõpuks ka Roosimemm koju. Tema lahkumisel jääv tühjus on aga veel talumatum kui varasem tähelepanu.
Memmega ja memmeta
Selle tühjustundega hinges, jääb üle nõustuda raamatu saatesõnas Asta Kassi tütre Kristiina Kassi kirjapanduga, et igal lapsel peaks olema õigus ühele naljakale, lapsemeelsele ja energilisele täiskasvanule, kes on ehk natuke nagu Roosimemm.
Lugeja arvamus
See lugu juhtus siis, kui meil olid veel kolhoosid. Kaksikud Margus ja Helen lähevad suveks vanaema juurde ja sinna tuleb ka nende vanavanaema Roosimemm.
Roosimemm vajas alguses justkui põetamist, aga kui kohale jõudis, hakkas neil elu põrguks pöörama. Aga mitte meelega.
Kuigi vahepeal läks lugu siiski üpris ekstreemseks kätte ära, õpetab see, kuidas vanemate inimeste hakkama saada, kui ise oled ainult 13 aastat vana.
Raamatus sai ikka päris palju nalja. Mulle meeldis näiteks see koht, kus Margus läks posti jagama ja senikaua oli majas täielik põrgu. Roosimemm oli nimelt hakanud tubade põrandaid värvima ja kõik pooleli jätnud ning pärast, kui neil kõht tühjaks läks, pani Roosimemm aknalaua ja pliidi vahele puuplangu ning ronis selle peal kööki. Ikka paras tegelane oli neil see Roosimemm, ise juba vana mutt.
Liisbet Tammepuu
10-aastane
Raamat
Asta Kass
«Pahupidi puhkus»
Tiritamm 2006
/nginx/o/2016/04/07/5239797t1h8f5c.jpg)