Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Betti Alver on kõige bulgakovlikum luuletaja, keda ma üldse tean. Temas on sedasama ebaaskeetlikku ja vaimukat vaimu. Ja pean ütlema, et mulle see vaim väga meeldib.
Selle vaimu tõttu on ta teistest eesti luuletajatest väga erinev. Eesti luuletajate puhul on askeetlikkus alati väga hinnas olnud, Betti sõnadest aga õhkub pöörast elurõõmu ja nautimistahet.
Tema elu seda küll alati ei võimaldanud, aga ta oskas leida täiuslikkust ka väikestes asjades. Bulgakov kirjeldab «Meistris ja Margaritas», kuidas teatridirektor ärkab, Woland aga on katnud tema korteris hommikusöögilaua, kust ei puudu higist pärlendav viinakarahvin Tõelise luksuse juures on saavutatud mingi täiuslikkuse aste, Betti puhul oli see olemas.
Olin umbes kümnene, kui kohtusime. Tutvus Bettiga oli minu jaoks esimene kokkupuude sellise maailmaga, kus täiuslikkuse taotlus oli näha kõigis asjades.
Hiljem olen mõelnud, et ehk seetõttu sobiski Betti Alver nii suurepäraselt tõlkima Pukini «Jevgeni Oneginit», kus on sedasama kõige suurejoonelisemat vene vaimu.
See oli kohal kõiges, mida Betti tegi kuidas ta pakkus kohvi, mis oli parim kohv, mida oli võimalik saada. Kui ta pakkus kommi, siis olid need parimad kommid. Mitte et mugid ennast batoonikesi täis, vaid kõik oli täiuslik. Selles ei olnud väikest ega väikekodanlikku kõrvalmaitset, vaid see kõik oli suurejooneline.
Betti õpetas mind hindama kauneid asju, aga mitte ahnel ja armetul tasandil, vaid rõõmustama asjade üle, mis on elus võimalikud.
Betti Alver kandis kogu oma suuruse ka inimlikult väga võimsalt välja.
Temas ei olnud üldse orjaverd, mitte tilkagi.