Barbarizi muusika on protsess, üks eriline tunne

Eero Barndõk aka Barbariz teeb muusikat, mis väärtustab loovust ja isikupära. Foto: Peeter Langovits

Tema nimi on Barbariz ja ta ütleb teile «Auh!». Tegelikult ta siiski laulab ja lõbus haugatus on nali, mis sai plaadi nimeks. Pisifirma Kohvirecords, mille mainet võib Eesti oludes pidada suureks, andis välja 12 looga plaadi «Auh!».

Igaüks ei pruugi seda plaati märgata, sest popraadiotesse need laulud ei sobi. Sinna on vaja ettearvatavust, turvalisi šabloone ja äratundmisrõõmu tekitavaid lihtsaid sõnumeid. Ka klantsmeediast tuttavaid nimesid.

«Auh!» ei vasta nendele nõuetele. Küll aga peaks ta kõnelema inimestega, kelle mõttemaailmas on ruumi loovusel, isikupäral ja kes millegi harjumatuga kokku puutudes ei pööra selga, vaid on kas või korraks uudishimulikult tähelepanelikud.

Nimes on muusikat

Selles mõõtmes kujutab Barbarizi plaat endast väikest meistriteost.

Eero Barndõk on Postimehe toimetuses omainimene. Ta on fototoimetaja, kes vahel joonistab ka illustratsioone või kui vaja, teeb infograafikuid. Paljud töökaaslasedki ei tea, et muusikat tehes on ta Barbariz. See on kui salaelu, mis pole näkku kirjutatud, vaid jääb põranda alla.

Esimene ilmumine laiema avalikkuse ette oli tal koos Pastacaga ühisplaadil «Dehemardik Datis» kolm aastat tagasi. Kursusevend Ramo Teder kunstiakadeemiast, muusikunimega Pastacas, on ühtlasi inimene, kes tõi Eero muusikasse.

«Ta püüdis mulle kitarri õpetada, aga mul oli raske kellegi teise lugusid järele mängida. Zeppelini «Taevatreppi» õpetas Ramo mulle mitu nädalat.

Asi lõppes sellega, et keerasin kitarrikeeled netist loetud õpetuse järgi teisele häälestusele, mis mulle hullult meeldis.»

Niisugust kitarrihäälestust kasutas Nick Drake, omapärane ja saladuslikkusega looritatud briti muusik-laululooja. Pastacas oli tema suur fänn.

Ridamisi hakkasid valmima laulud, millest kümne aasta valikut esitlebki «Auh!» Nimi Barbariz tuli siis, kui tekkis vajadus ennast identifitseerida.

«Ma tahtsin nime, mis väljendaks midagi segast. Sobiv tundus idee sellest, mismoodi roomlased kirjeldasid barbareid kui inimesi, kes lalisevad arusaamatult «bar-bar-bar». Seos Barbarissi-kommiga muidugi ka. See tundus tuttav ja naljakas.»

Barbariz ütleb, et tema muusika on samuti segane, sest seal puudub eesmärgikindel taotlus. Kuulaja satub silmitsi tasanditega, mis näiliselt on nagu erinevad, ent pole arusaadav, milline neist on tähtsam. Indie-kitarr ja leebe folk, müra, rütm ja rütmitus, sakraalsus ja raputav agressioon.

«Ma ei arva, et üks on parem kui teine. Püüan neid hoopis kokku viia. Lõpuks loeb see, kas ohhoo-üllatus tekib või mitte,» selgitab Barbariz, kes peab muusikas oluliseks defineerimatut emotsiooni, protsessi ja loomise seisundit ennast.

«Mulle meeldivad lood, mille saab ära unustada ja samal ajal ise hoopis mujale liikuda. Muusikat tehes üritan saavutada sarnast seisundit. Et ma ei kavandaks midagi ette. See on protsessikeskne lähenemine, kuhu on viga sisse kirjutatud. Siis ma tunnen, et olen elav.»

Internetiajastu looja

Säärase kirjelduse järgi võib arvata, et puutume kokku äärmuslikult individualistliku ja sissepoole pööratud lähenemisega, mis välistab kuulaja. Kuid Barbariz ei arva nõnda. Ta eeldab, et tema muusika võib teistes tekitada sama tunde, milles ta ise viibis.

Tahab ta või ei, kuid Barbariz kehastab uut internetiajastu loojanatuuri, kes ise ei pruugi ennast küll pidada muusikuks, kuid ometi saab hakkama sellise muusika tegemisega, mis kõneleb teatava nišipublikuga.

«Muusik on see, kes muusikaga teenib või kes peab ennast ise muusikuks. Mina pole kumbki,» ütleb Barbariz. Aga kui protsess seda tahab, võib ta käituda ka muusikuna. «Kui ma suhtuks sellesse teisiti, välistaks see viisi, kuidas ma muusikat teen,» lisab ta.

Hüüatus «tehke järele!» on liigne. Barbarizi-suguseid on praegu küllaga. Me lihtsalt ei näe ega kuule neid veel.

Plaat

Barbariz

«Auh!»

Kohvirecords, 2006