Hanno Soans: Igast poorist verd, higi ja pisaraid

Üks läbiv joon, mis mind kunstikriitikuna NO99 lavastustes intrigeerib, on see, et tegemist on rõhutatult kehalise teatriga, mis ei taanda näitlejamaterjali potentsi ainsasse psühholoogiliselt laetud põsetõmblusesse, vaid kulminatsioonimomendil ikka rokib täiega – nii et igast poorist pritsib verd ja higi ja pisaraid.

Näen siin ühelt poolt ühisjooni nende üksikute väiksemate välistruppidega, kelle loominguga mul on õnnestunud lähemalt tutvuda, näiteks BAK-Truppen või Showcase Beat Le Mot.

Teisalt aga – ja minu arust on see olulisemgi – jätkab NO99 90ndate teisel poolel kaasaegse kunsti kaudu eesti kultuuri tulnud uue kehalisuse kontseptsiooniga. Selliseid siirdeid on eesti kunstikultuuris harva.

Ja et see valik on teadlik ja programmiline, osutavad sellised NO99 kavasse lisapaladena pikitud koostööprojektid kunstnikega, nagu oli näiteks Marco Laimre «Mädand Harry». Kunstis on see tendents mõnevõrra taandunud – elujõulisena on säilinud vaid «pepu-paljas-õuemurul» diskursus Academia Non Grata kujul.

Teater, kunstivormina paratamatult kollektiivsetele loomingulisuse mudelitele toetuv nähtus, näitab kehalisust paratamatult sotsiaalsema konstruktsioonina kui üksi kaameraga silmitsi seisev videokunstnik.

Nagu näitab «Nafta!» ja vähemal määral ehk «Kuningas Ubu» vaatamise kogemus, kasutab NO99 Eestis ainsana efektselt poliit-kabaree väljendusvahendeid. Seejuures ei puudu viiluke ehtsat meta-teatrit («Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki») või väljapeetud klassikatükk («Kirsiaed»).

Nad on mind siiani suutnud värske repertuaariga üllatada. Ene-Liis Semperi kujundused on minu jaoks omaette teema – ma ei saa sinna midagi parata, aga kõikvõimalikust etenduslikust butafooriast loobumine paari võimsa, tükki sisuliselt kandva lavakujundi kasuks on minu maitse järgi valik.