«Vallatud kurvid» – 50 aastat hiljem

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tsiklimees ja Terje Luik – 2009.

FOTO: Liis Treimann

Mäletate veel «Vallatuid kurve», eks ju? Komöödiat kahest äravahetamiseni sarnasest kaksikõest, mootorisportlasest Vaikest ja baleriin Maretist, kes teineteisele väikestes elusituatsioonides katet teevad ja sel moel vaatajale ridamisi naljakaid olukordi serveerivad.

Tsikkel ja Terje Luik – 1959.

FOTO: Repro




Kõige selle raamiks tolleaegne publikumagnet mootorisport ja legendaarne Pirita-Kose ringrada.

Möödunud laupäeval kutsus ses filmis Maretit ja Vaiket mänginud Terje Luik oma koju Raplamaal Mahtra külas asuvasse Raba tallu kokku linateosega rohkem või vähem seotud inimesi ja niisama külalisi, et tähistada väikese muuseumitoa avamisega filmi 50. sünnipäeva. Jah, tõepoolest – «Vallatud kurvid» valmis ja jõudis ekraanile 1959. aastal, režissöörideks Juli Kun ja Kaljo Kiisk.

Pilte täis muuseumituba


Rahvast oli kohal mõõdukalt – on ju suur osa võttegrupist endast juba elavate kirjast lahkunud. Nii pole näitlejatest enam Rein Arenit, Peeter Kardi, Ants Eskolat, Voldemar Pansot ja Rudolf Nuudet, pole ka kaasrežissöör Kaljo Kiiska, direktor Kullo Musta, üht stsenaristidest Dagmar Normetit, kunstnik Peeter Linzbachi, helilooja Gennadi Podelskit... Kõrge ea tõttu jäi tulemata kaasstsenarist Sandor Stern – temaga toimus telefoniseanss –, kes on rohkem tuntud raamatuillustraatori ja margikujundajana, kohal polnud ka üht osatäitjatest, medõde Evit kehastanud Eve Kivi.

Neil aga, kes kohale jõudsid, oli võimalus kaasa elada laste jalgrattavõidusõidule – «Vallatute kurvide» omalaadsele hommage’ile, kohtuda ekraanil kas siis esimest või ei tea mitmendat korda filmi enesega ja ka osalenutele «tere» öelda. Ent Raba talu juurde põristasid ka päris nahkrõivais tsiklimehed, et motofilmile austust avaldada. Tegemist oli ju eelkõige nostalgiaüritusega.

Energiline ja kõikjale jõudev, praegu Juuru gümnaasiumis ja Hagudi põhikoolis vene keele õpetaja ametit pidav Terje Luik ütles, et ega ta üritust suure kella külge panna ei tahtnudki. «Eelkõige saigi see korraldatud iseendale ja neile inimestele, kes filmigrupist veel elus on. Tahtsin nende inimestega suhelda, pöörata n-ö näo noorusesse, ja millal seda siis ikka teha, kui mitte nüüd, filmi 50. sünnipäeval,» ütles vitaalne daam.

Muuseumituppa on Terje Luik üles riputanud oma «Vallatute kurvidega» seotud fotokollektsiooni. Kehtna kunstide kooli lapsed Saima Berloff-Lokko juhendamisel on joonistanud pärast filmi vaatamist sellest pilte ja needki on vaatamiseks üleval. Samuti on Luigel plaan tuua tuppa seisma kaks õdesid kujutavat abstraktset nukku, millele siis filmi- ja ajakohased riided selga pannakse. Riided on veel kogumisel. «Kiiver ja kindad on mul juba olemas,» naeris Luik.

Muuseumitoa lindi lõikas läbi ja laste rattasõidu võitjale pani pärja pähe Jaanus Orgulas, kes filmis mängis prillidega poissi, matemaatikust noor­sportlast Peetrit, kel paraku naiste hulgas erilist edu ei olnud. Küsimuse peale, kuidas «Vallatuid kurve» tänapäevas hinnata, vastas vanahärra salapäraselt, et Eestis on tehtud kümme head filmi ja «Vallatud kurvid» kuulub nende hulka. Asjaosalised jätsid filmipiltidele ka allkirjad.

Mõte rajada muuseumituba tekkis Terje Luigel siis, kui ta kooli õpetajaks läks ja lapsed teada said, kellega on tegu ning tahtsid näha pilte ja muud filmiga seonduvat. «No mis need pildid ikka albumis kopitavad,» ei olnud õpetaja kade.

Tagantjärele hindab Lening­radi kinoinstituudis telerežissööriks õppinud Luik «Vallatuid kurve» kui head lastefilmi. «See on lõbus, natuke naiivne, moraal on lõpus, kuid muidugi ei tea, kuidas tänapäevaste action-filmide peal üles kasvanud lapsed seda hindavad,» räägib ta ja lisab, et tema kooli lastele on film küll meeldinud.

Sõit, mis lõppes kivides


Vaatamata õnnestunud topelt­osatäitmisele ning selle eest Balti liiduvabariikide ja Valgevene II filmifestivalil ka parima naispeaosatäitja auhinna võitnud Luik näitlejakarjääri edasi ei arendanud. Pakkumisi tehti küll palju, kuid filmograafiasse on jäänud ainult neli filmi, nende hulgas ka 1963. aastal «Vallatute kurvide» korduslavastus «Ohtlikud kurvid», mis oli mõeldud panoraamkinodes näitamiseks ja mida peetakse ühtlasi maailma esimeseks panoraammängufilmiks.

Luik valis hoopis telerežissööri ameti ja töötas 17 aastat Kesktelevisioonis laste- ja noortesaadete režissöörina. Lisaks omandas veel õpetaja kutse.

Eestisse tuli ta tagasi 1990. aastal, Raba talu hakkas üles ehitama 1995. Mootorrattasõitu proovis viimati 1990ndate keskel poja Jawaga – ETV võttegrupp tuli temast lugu tegema ja taheti ka üht motosõitu näha. «Sõit lõppes kivihunnikus,» vaatab Luik viimasele tsiklisõidule lõbusalt tagasi.
Meenutusüritusega jäi ta väga rahule.

«Vallatud kurvid»
•    Esilinastus 28. detsembril 1959. aastal Tallinnas.
•    «Viimse reliikvia» ja «Kevade» järel üks kõigi aegade populaarsemaid eesti filme.
•    1961. aastal valmis «Vallatute kurvide» järgi ka panoraamfilm «Ohtlikud kurvid».
•    Kriitika: /---/ pole «Vallatud kurvid» stsenaarium, mis annaks lavastajatele ja näitlejatele eriti suuri võimalusi loomingulisteks avastusteks. Mõneski osas – ja just hea maitse küsimuses – on ka lavastajad sageli libisenud nalja pärast nalja tegemise teele. Kuid mulje filmi loonud kollektiivi tööst jääb üldiselt positiivne. Ja seda just tänu sellele, et on tunda läbimõeldud kunstilist kavatsust, loomingulist suhtumist.» (Veste Paas).
•    Auhindu: Balti liiduvabariikide ja Valgevene II filmifestivalil 1960 parima naisnäitleja (Terje Luik) preemia, samuti operaatori (Edgar Štõrtskober) ja režii preemia (Juli Kun ja Kaljo Kiisk). III üleliidulisel filmifestivalil 1960 II preemia helioperaator Harald Läänemetsale ja diplom operaator Edgar Štõrtskoberile.
Allikas: Õie Orav «Tallinnfilm I»

Tagasi üles