Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2128175t1h3c27.jpg)
Kunstnik ja luuletaja Indrek Hirv saab täna 50-aastaseks. Palju õnne; ja jõudu edaspidiseks!
Juubeli puhul ilmus ka Doris Kareva kokku pandud koondkogu «Surmapõletaja». Siinne tekst on selle raamatu arvustus ja ärgu pandagu niisiis pahaks, et juubeli-päeval ilmub ka see kriitiline tekst.
Kirjutatud luule
Hirv on luuletaja teisest ajastust ja ka teisest kultuurist; äärmiselt põhjalik, ebanüüdisaegselt viimistletud ja sõnavararikas, igavikule, ööle ja surmale panustav heitleja põhjatu tähistaeva all. Tema luule on musikaalne ja tal on õigus, kui ta kirjeldab oma luule laululikkust: «mu laulu alla jäänud valge leht» (lk 77).
Sellele peab küll lisama väikse möönduse Hirve luule, kuigi helisev ja heliline, on väga kirjutatud luule.
Hirvel on praeguse aja kohta veidi ebatavaline püüdlus olla suur elitaarne poeet. Oma suurejoonelisuse ja mõnetise arhailisuse poolest on Hirv tänapäevases luulesaginas eriline, nagu on erinev tema varasem, enamasti rütmiriimistatud luule. Paraku peab ütlema, et suurpoeedi-pretensioon varjutab ja vahel lämmatab aususe, elususe ja tõelise jõu tema luuletustes (see avaldub koondkogu kolmest tsüklist esimeses ja mõnevõrra vähem ka teises).
Viimseni viimistletud luuletusis, mis mõjuvad tõesti nagu peened portselanimaalid, tundub neis pulbitsev jõud olevat imiteeritud ja katsed siirust väljendada sulaselge literatuursus!
Suletud poeetika
Kuid see on maitseasi sõnadesse pandud poos võib ju usutav tunduda. Ent Hirve värsimasin on nii paigas olnud, et mõni logisev ja huvitav! detail ei pääse lihtsalt löögile.
Riimide kuritarvitamine, n-ö riim-riimi-pärast-võte ei ole varasele Hirvele tundmatu. Kuigi ka kõige jäigemais vormides esineb vaimukaid ja lihtsaid kujundeid, on Hirv enamasti kinni bilateraalses maailmas. Sõna «kinni» ei ole siin juhuslikult Hirve kahe esimese tsükli poeetika on läbitöötatusest ja (üle)rikkast sõnavarast hoolimata suletud. Rebekka Lotmanil on oma põhjaliku järelsõna ühes lõpujärelduses üsna õigus: «Hirve igaviku, ajatuse ja tõe poole püüdlev luule jõuab eesmärgile iga tsükli lõpus /---/» (lk 160). Hirv jõuab kohale seal, kuhu ei ole võimalik kohale jõuda, tema luule saab liiga valmis.
Mitte et Hirv oleks üksnes ilulev luuletaja tema nõtkeis värseis leidub ka elu mudapoolt. Lihtsalt, tema värsikummardused porri näivad kangesti tema eeskujude dekadentide nägu, keda ta ka tõlkinud on.
Unustatud poos
Kuid Hirv on meister. Kolmandas tsüklis, kus «Vanade luuletuste kruvid / on äkki logisema hakanud» (lk 107), saab tema luuletamise kunst ka vabaduse ja ühe-kahe-kuuerealiste luuletustega suudab vahe poeet sätestada oma puudutavaid, sageli keeruga tähelepanekuid elu kohta.
Luuletusekeste järgnevus moodustab mõtlemapaneva ja samas õhulise loo, milles igal tekstil on oma koht. Siin, kus luuletaja on unustanud ja vist ka natuke soovib unustada oma uhket poeedipoosi, avaldub tema ja käesoleva kogu tõeline väärtus. Mõnes mõttes ongi hea: kuis koondkogu alguse bravuuritsevad selliproovid Hirve enda poeetilises kontekstis muutuvad lõpus meistri rahulikeks kunstiteosteks.
Raamat
Indrek Hirv
«Surma-põletaja»
Tuum 2006
Indrek Hirv
Sündinud 15. detsembril 1956
Valik luulekogusid: «Tähekerjus etf» (1993); «Põuasinine» (1996);
«Fuugamust» (1998); «Pärlhall» (1998); «Liblikate õhkkerge veri» (2001); «Surmapõletaja» (2006)