Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2132241t1h6090.jpg)
Kakskümmend aastat ajakirjas Vikerkaar kriitika- ja esseistikakülgi toimetanud, eesti kirjanduselus autoriteetsemaid kriitikuid Kajar Pruul on lahkuvas kirjandusaastas nautinud mõnd Peeter Sauteri «Vere jooksu» juttu ja Maarja Kangro luuletusi. Kriitika suhtes on Pruul kriitiline.
Äsja tähistasime Vikerkaare 20. sünnipäeva. Oled püsinud kirjanduskriitika ja esseistika toimetajana ajakirjas sellest päevast peale, kui peatoimetajana 1986 sind oma kolleegiks kutsusin. Mis on hoidnud sind nii kaua ühe väljaande juures?
Kindlasti leidub sellele küsimusele palju häid lühikesi vastuseid. Huvitav töö ja meeldiv seltskond, näiteks. Tegelikult sellised jäämised või liikumised vist siiski rohkem nagu lihtsalt «kujunevad» mitme asja mõjul. Igatahes pole seni ära aetud, ju siis tulen kuidagi toime.
Kas mäletad oma esimest kriitikukogemust? Olid ise pakkumas või telliti sinult? Oli see kirjutis kirjaniku suhtes päri- või vastukarva?
See oli kunagi 80ndate algul. Linnar Priimägi, kes oli siis Edasi kultuuritoimetaja, tellis loo Arvi Siia epigrammikogu kohta. Eks ta arvatavasti parajalt lahmiv oli.
Mis sind juhib/mõjutab kriitikuna? Vaist, kirjanduslooline kogemus (lugemus), teooria?
Küllap ikka need kõik, omal moel ja jõudumööda. Üks paratamatult oluline tegur on kindlasti ka teiste kaasaegsete kriitikute tekstid. Neist ollakse alati mõjutatud, olgu eeskuju võttes või vastandudes.
On öeldud, et iga luuletama hakkamise algpunkt on kunagi tuntud vaimustus mõnest teisest luuletusest. Miks peaks kriitikaga teisiti olema.
Kirjandusajakirjade kriitikarubriigid kujunevad valdavalt tellides. Missugune näeb välja ühe kriitika- ja esseistikatoimetaja «loominguline köök»?
Usun, et kõrvaltvaatajale võrdlemisi igav. Tuleb raamatud ja kirjutajad kuidagi kokku viia.
Kirjandusaasta kokkuvõttes viimases OPi saates möönis kirjanike liidu esimees Jan Kaus, et põhiprobleem on Eestis mitte niivõrd kirjanikes või kirjanduses, kuivõrd lugejas, kes ei jõua lihtsalt kõike head läbi lugeda. Kas kriitika saab siin kuidagi aidata? Mida ütleb su kogemus, kas kriitikat loetakse, kas sellega arvestatakse?
Paistab tõesti, et eesti kirjanduskriitika pole suutnud veel päriselt välja tulla teatavast anride ja kõnelemisviiside kaosest.
Mõnes mõttes kestab see kriis juba 90ndate algupoole ajakirjandusmaastiku ümberkujunemisest peale. Ajakirjadele kirjutatakse tekste, mille õige koht oleks lehes, ja vastupidi.
Akadeemilisus, esseistlikkus ja üldhuvitavus asendavad üksteist vahel ikka väga veidratel kohtadel. Kaob piir reklaamiva annotatsiooni ja arvustuse vahel. Ja see viimane on juba suhteliselt õõnestav nähtus.
Pole ime, kui lihtsameelsemale lugejale jääbki eesti kirjanikest mulje kui üksteise haipijate kambast. Teed kriitikule ettepaneku mõnd raamatut arvustada ning ta vastab sulle, et luges läbi küll, aga ei saa ikka kirjutada, sest kõik talle seal ka ei meeldinud.
Mis ajalehekriitikasse puutub, siis see on läinud kangesti «presentatsioonipõhiseks». Ei kirjutata enam niivõrd teosest, pigem kajastatakse raamatu ilmumist kui sündmust. Ja seega otsekui eeldatakse vaikimisi, et teos on ka kirjanduses Sündmus. See määrab teatava tooni juba ette.
Võimalik muidugi, et mu nurin on tingitud lihtsalt nostalgiast noorusaegade järele. Sel ajal kui mina kriitika vastu rohkem huvi hakkasin tundma, oli pendel mõneti teises äärmuses: võiks öelda, et kriitik, kes sai maha lauskiitva arvustusega, riskis tõsiselt oma mainega.
Oled kirjeldanud etnosümbolismi ja -futurismi eesti luules? Milline on hetkeseis? Oli see üks arenguiseärasus? Kes on mantlipärija(d), missugune on jäljerida?
Kui pead silmas üht sellenimelist artiklit 90ndate keskpaiga Vikerkaares, siis seal püüdsin tõesti kokku võtta mõnesid konkreetselt 80. aastate lõpu ja 90ndate alguse kirjandusmuutuse tunnusjooni. Mingit väga aegadeülest tähendust ma neile mõistetele ei andnud.
Ajaomaselt ei olnud tekst kirja pandud ka läbinisti tõsimeelses kriitikakeeles. Aga eks iga suur kunst transformeerub viimaks eluks. Kui toonases vaimus jätkata, siis jah, võiks öelda, et etnosümbolistlikul luulel on just praegu kätte jõudnud üks kõrgaegu. Pronksmehesaaga, sümboolikaseadus
Arvan, et kuni märtsivalimisteni on etnosümbolismil meile pakkuda veel mitmeid luule- ja sündmuskunstiteoseid.
Kui võtaksid koostada uue luuleantoloogia (eelmine ilmus 2000. aastal ja esitas valiku «vana sajandi uutest luuletajatest»), kes moodustaksid selle põhimustri?
Kui peaksin kinni samadest põhimõtetest, ei olekski võimalik päris sellist teha. Sest uut nii sügavat murrangut pole luules vahepeal olnud. Kui aga tõesti koostamata ei saa, siis usun, et fs-lt ja Jürgen Roostelt oleks seal õige mitmeid tekste.
Kuid kas ei ole antoloogiaid kui selliseid juba kuidagi devalveerivalt palju? Muidugi on neil oma niis prestiiikauba väärtus ja neid ostavad vahel ka need, kes muidu eriti luulet ei loe.
Aga luule tarbimise harjumusi mõjutades mõjutab see anr omal kavalal moel ka luule lugemise oskust. Lihtsam on nokkida sealt luulepudi kui sukelduda näiteks mõne tundmatu autori luulekogusse ja seista seal otse silmitsi võõra isiksusega. Viimane nõuab alati mingit sisemist eneseületust ja avatusvalmidust. Teatavat «tööd», isegi kui seda sellena ei teadvustata.
Missugune on sinu mulje tänavusest kirjandusaastast? Elasid läbi/nautisid mõnd teost n-ö kriitikavabalt? Võiksid seda nimetada/iseloomustada?
Küllap tead omast käest, et «professionaalse lugeja» amet sööb «normaalset» lugemisvabadust niisama tõhusalt kui antoloogiadieedil olek. Ainult teisest otsast.
Kultuuriajakirjanduses tegev olles lisandub veel see, kas või luule- või jutukogude puhul oled sageli sisuga juba enne raamatu ilmumist tuttav. Näiteks mõnd Peeter Sauteri «Vere jooksu» juttu või Maarja Kangro «Kuradi õrnal lumel» luuletust nautisin sellest hoolimata.
Kajar Pruul
Sündis 1. jaanuaril 1959 Tallinnas.
Haridus: lõpetas Tallinna 44. keskkooli 1977 ja Tartu Ülikooli eesti filoloogina 1982.
Töö: alates 1986. aastast ajakirja Vikerkaar kriitika- ja esseistikatoimetaja.
Looming: kirjutanud luuleaastaülevaateid, arvustusi, kommentaare, kirjandusesseistikat, koostanud luulekogumikke. Koostas ja tõlkis Juri Lotmani «Semiosfäärist» (1999). Samuti on ta eestindanud Juri Lotmani «Vestlusi vene kultuurist» (I köide 2003, II köide 2006).
2 mõtet
Eesti kirjanduskriitika pole suutnud ikka veel välja tulla teatavast anride ja kõnelemisviiside kaosest.
Ajalehekriitikas ei kirjutata enam niivõrd teosest, kuivõrd pigem kajastatakse raamatu ilmumist kui sündmust.