Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2132245t1h5bb3.jpg)
Kvaliteetsarjas «Ajalugu. Sotsiaalteadused» ilmus Cambridgei Ülikooli emeriitprofessori Peter Burkei esseekogumik «Kultuuride kohtumine».
Peter Burke on tänapäeva Briti ajaloolastest tuntumaid: akadeemilistes ringkondades imponeerib ta eruditsiooniga, mõtte- ja kirjutusselgus teeb tema teosed loetuks laiema publiku hulgas (ühest Burkei peateosest «Itaalia renessanss: kultuur ja ühiskond Itaalias» on kolme aastakümne jooksul ilmunud kümmekond trükki, tõlkeid arvestamata).
Uus kultuuriajalugu
Burkei erialahuvid puudutavad nii rahva- kui ka kõrgkultuuri: põhiliselt keskendunud varauusaegse Euroopa ajaloole, leidub kirjutiste hulgas ajalookirjutuse historiograafiat, keele ja meedia ajalugu ning teadmiste sotsiaalajalugu käsitlevaid teoseid.
Kõike seda seob suhestumine liikumisega, mida ajalooteaduses on nimetatud «uueks kultuuriajalooks» (new cultu -ral history), mille peamisi esindajaid Peter Burke on.
Uus kultuuriajalugu üritab parandada traditsioonilise kultuuriajaloo vajakajäämisi: ei keskenduta ainult eliidi kultuuriproduktsioonile (kujutav kunst, arhitektuur, kirjandus) ja kõrgkultuurile, vaid hõlmatud on ka rahvakultuur, pöörates erilist tähelepanu nende kahe kokkupuutepunktidele ja dialektilisele suhtele.
Kultuuriajaloo klassikute (Jacob Burckhardt, Johan Huizinga, Norbert Elias) puuduseks peab uus kultuuriajalugu ühiskonna teiste aspektide (majandus, demograafia jt) väljajätmist või liigvähest arvestamist kultuuri üldpildis.
Muutumatu või muutuv
Uue kultuuriajaloo ühisosa (ajaloolased Roger Chartier, Robert Darnton, Lynn Hunt) seisneb pigem traditsioonilisele ajalookirjutusele vastandumises ja kultuuri laiemas, antropoloogilises mõistmises. «Kultuuride kohtumise» tosin esseed iseloomustavad hästi, kuidas ja millega tegeldakse. Esimene ja viimane peatükk annavad teoreetilise ja historiograafilise raamistuse kultuuriajaloo eelkäijatest ja selle klassikalise ning tänapäeva variandi võrdleva analüüsi.
Vahepeale on asetatud juhtumiuuringud põhiliselt 16. ja 17. sajandi Itaaliast estide keel, koomika, avalik ja privaatsfäär Genovas. Puudutatakse ka karnevalitraditsiooni Brasiilias ja keskaegsest Euroopast pärit rüütlikultuuri kodustamist Ladina-Ameerikas.
Küsib ja kahtleb
Teemadest nähtub üks uue kultuuriajaloo põhitunnuseid: keskendumine mõistetele ja kontseptsioonidele, mitte niivõrd sündmustele, isikutele, teostele. Leitakse, et nähtused, mida peeti muutumatuteks ja ajaloota objektideks, on kultuurilised konstruktsioonid.
Burke kirjutab, et traditsioonilise ajaloo kuulsusrikaste tegude mäletamise asemel eelistaks ta, et ajaloolased valvaksid ühiskondliku mälu kappidesse peidetud luukeresid, mis toovad esile suurte ja väiksemate teooriate nõrkused.
Igasugune ajalookirjutus on vildakas, tehes valikuid väljajätmiste ja sissevõtmistena. Kuid erinevalt paksudest biograafiaköidetest mineviku olulisemate kurjategijate kohta, mis täidavad enamiku ajaloosektsioonist raamatupoes ega kahtle hetkekski enda esituse objektiivsuses, küsib uus kultuuriajalugu julgelt oma päritolu, eesmärkide ja võimaluste järele.
Peter Burke
Eesti keeles:
«Ajalugu kui ühiskondlik mälu» (Vikerkaar 10-11/2003); «Kultuuriajaloo ühtsus ja mitmekesisus» (Tuna 4/2004)
Raamat
Peter Burke
«Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost»
tlk Ainiki Väljataga
Varrak 2006