Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2133265t1h9ae4.jpg)
Nagu välk ja pauk paigutus jõulude ja aastavahetuse vahelisse, kultuuriliselt surnud aega üks tõsine kunstiline elamus. Ja seda uskuge või mitte tsirkusest, Eesti oma tsirkusest.
Lastest ja noortest koosnev Omatsirkus (treenerid Kadri Ridaste, Heidi Kann ja Margus Terasmees) esietendas «Uneskõndijaid», tehes seda professionaalselt heal tasemel, nii tehniliselt kui ideeliselt.
See oli 21. sajandi tsirkus, rohkem lavakunst, milles klassikalisi tsirkuse anre ja tehnikaid, aga ka muid kunste, näiteks tantsu, füüsilist teatrit või videokunsti abiks võttes rakendatakse hoopis teistsugusel moel ja eesmärgil kui traditsioonilise tsirkuse puhul, olgu siis lugusid jutustades, triki äärealasid kombates või lihtsalt tunneldes ja meeleolutsedes...
Rohkem kui trikid
Trikk kui selline on säärase tsirkuse puhul küll jätkuvalt olemas, aga see ei pruugi enam olla asi iseeneses, pigem osake tervikust. Sellise tsirkusega võib teha ja väljendada sisuliselt kõike, sh käsitleda inimeksistentsi paineid miski pole võimatu.
Ka «Uneskõndijate» jaoks polnud kõik need trikid köitel ja trapetsitel, monoratastel ja rõngastega, kurikate ja pallidega, ongleerimine, akrobaatika ja ekvilibristika (tasakaalukunst) eesmärk omaette.
See, mis kümne noore iseseisva artisti tegutsemises algusest peale avaldus, see, mida taheti edasi anda, oli nihe, ümbritsevast teistmoodi või irdu olek, kas või selle teadvustus, et olemise rõõmu kõrval on olemas ka kurbus. Kaudsemalt viidates ehk sellelegi, et tsirkusekunsti ja sellega tegelejate positsioon Eesti ühiskonnas on, nagu on.
Igatahes suutsid uneskõndijad tekitada kummastava ja üllatava lavalise atmosfääri, mida võimendas (kohati ehk liigagi) islandlase Johann Johannssoni melanhoolne, kibemagus muusika (plaadilt «Englabörn»). Hea leid, kui arvestada seda õõnsat reipust, mida tsirkusemuusikalt üldjuhul eeldatakse.
Hinnaalanduseta
Üks uue tsirkuse aluseks olevaid põhimõtteid, nagu on selle sõnastanud nimekas tsirkuseuurija Jean-Michel Guy, on see, et laps ei ole enam tsirkuse peamine adressaat ja mõõdupuu.
«Uneskõndijad» astub veel ühe sammu edasi, tõestades, et väide võib kehtida ka laste ja noorte endi esitatava tsirkuse kohta et ka sellist tsirkust võib teha hinnaalanduseta.
See näitab juba taset.
Tsirkuselavastus
Omatsirkus
«Uneskõndijad»
Lavastaja Kaja Kann-Tikas
Esietendus 28. detsembril Kanuti Gildi saalis