Raamatutööstuses rokistaarina kõrguv Stephen King tutvustab Londonis oma viimast romaani «Lisey lugu» («Liseys Story»), mis on seni ilmunuist kõige isiklikum. Rohkete sugestiivsete õudus- ja ulmelugude autor väidab, et «Lisey lugu» on erandlik, võib-olla isegi see ainus raamat, mis jääb lugejaile veel kauaks pärast seda, kui autor on jäädavalt lahkunud.
Kriitikud on nimetanud raamatut autobiograafiliseks, kuid lihtsaid sarnasusi ei tasu muidugi otsida.
Oluline keel
Raamatukangelane Landon on maksimaalselt auhinnatud kirjanik, jõudnud Pulitzeri preemiani. Stephen King ei ole kaugeltki nii edukas. Hoolimata suurtest vastuoludest tema loomingu hindamisel on teda siiski premeeritud Rahvusliku Raamatu Sihtasutuse medaliga panuse eest ameerika kirjandusse.
Oli aeg, mil King hoidis Guinnessi rekordit raamatute läbimüügiga. Ent tema ja nn kõrgkirjandust hindavate kriitikute suhe on siiani jahe. King heidab neile ette asjatut seljapööramist inimesi vältimatult mõjustavale massikultuurile.
Nüüd aga peategelase, Lisey juurde. Kuna kirjanikust Landon on kompromissitu, on Lisey lastetu koduperenaine. Ta on kirjaniku maailma jäägitult sisse elanud ideaalne partner. Nad kohtusid ülikoolis: Landon oli andekas noorkirjanik, Lisey töötas ettekandjana.
Tegelikult on Kingi abikaasa Tabitha edukas kirjanik ja kolme lapse ema. Kuigi jah, väike Lisey on väike Tabby, kellele see raamat on pühendatud. King lisab, et kui naisele see raamat poleks meeldinud, oleks ta selle avaldamata jätnud.
King on naisest minategelase puhul asja võtnud sedavõrd tõsiselt, et toimetajatööd on seekord teinud naine, Nan Graham Kingi senise ihutoimetaja Chuck Verrilli asemel.
Lisey loo sisuks on surm, lein ja loomingu lätted nii lummavad, aga ka nii kohutavad, kui need üldse olla saavad. See on lugu tundliku looja-
natuuri lähedusest hullumeelsusele, aga ka lugu õnnestunud, loomingut soosivast abielust.
Raamatus kasutavad tegelased «armastuse salakeelt». See on Kingi varasemat loomingut silmas pidades küllalt uudne: seni on ta rõhutanud, et romaani puhul on loo jutustamine esmatähtis. Lisey loos on aga keel väga oluline. Kohati valmistab tekst ilmselt tõlkijaile samasuguseid raskusi kui James Joycei teksti tõlkimine.
Raku tasandil
Kingi tegelasteks on varemgi olnud kirjanikud; olgu siis tegu romaanidega nagu «Surmahotell» ja «Misery» või muu looga. «Lisey lugu» on aga oluliselt viimistletum ja väga südamest tulev esitus.
Pettuda ei tule neil, keda lummab Kingi närvekõditav ja õõnsaksvõttev jutustamisoskus, mis tavalise argielu kas lihtsalt suureks või suureks ja jubedaks mängib, ega neil, keda paelub Kingile omane meediku üksikasjalikkus vere, vigastuste, psühhopaatide ja haiglate kirjeldamisel. Ja ka mitte neil, kes naudivad tema «reise» teispoolsusesse või sellesse, mida keegi ei oska seletada.
«Lisey lugu» on raamat, mille puhul Stephen Kingi on võrreldud Henry Jamesiga. Ka viimane on kirjutanud sellest, kuidas südametunnistuseta kriitik on nõus kasutama ebaeetilisi võtteid, et aga kätte saada kuulsa poeedi avaldamata töid.
Vahe on siin selles, et Kingi raamatus ollakse valmis kasutama mitte ainult ebaeetilisi, vaid võikaid ja verd tarretama panevaid võtteid et aga kadunud Landoni veel avaldamata loomingut kätte saada.
Kindlasti on vahe ka selles, et tõenäoliselt ei leidu ühtegi lugejat, kes ütleks «Lisey loo» kohta, et kirjanik kirjutab kirjanikust ahh, eks see ole ju surmavalt igav.
Stephen King
«Surmahotell» (1. ja 2. osa, 1994)
«Raamatukogupolitseinik» (1995)
«Salaaken, salaaed» (1996)
«Carrie» (1997)
«Misery» (1998)
«Tulesüütaja» (1998)
«Kõik on mõeldav» (2003, 2005)
«Laskur» (2006)