Mihhail Lotman: Kes on ülikooli konkurent?

Kõige vähem kasutas kuluhüvitist Mihhail Lotman Res Publica fraktsioonist. Foto: Postimees.ee

On palju küsimusi, retoorilisi klišeid, mis millegipärast kõlavad igihaljastena, näiteks Mis on elu mõte? Milles seisneb õnn? jne. Kuid on olemas ka selliseid, mis on spetsiifilised ainult teatud rahvuskultuuri jaoks. Nii näiteks murrab venelane tihti pead selle üle, kes on süüdi või mida teha, mõnigi vene kirjanduse ja publitsistika korüfee on kasutanud neid küsimusi oma teoste pealkirjadena, sh Hertzen, Tšernõševski, Lenin.

Neile lisandub sageli Kellel on Venemaal hea elada? (Nekrassovi poeem). Kui vaadata viimase aja kirjutisi, siis ka eesti keeles on tekkinud oma “neetud” küsimused. Neist sagedasemad on: Kas siis sellist Eestit me tahtsimegi?, Mis on Eesti Nokia? ja üllatusena Kellel on Eestimaal hea elada?

Mul pole vähimatki kavatsust hakata ironiseerima sõnade ja mõtete klišeerituse teemal, sellegipoolest tundub, et on paslik heita pilk nende stereotüüpide tagamaile. Isegi kõige põgusam analüüs näitab, et hoolimata teatud sarnasustest on vene ja eesti «neetud» küsimuste vahel põhimõtteline erinevus. Kui venelane lähtub sellest, et kõik on juba untsus, jääb üle vaid välja selgitada, kes selle korraldas (kes on süüdi?), kes lõikab sellest kasu (kellel on Venemaal hea elada?) ja kuidas sellest välja pääseda (mida teha?), siis eestlase positsioon on pigem kõhklev. Isegi küsimuses Kellel on Eestimaal hea elada? on vene analoogiga võrreldes pisut teine rõhuasetus: vähem süüdistust ja rohkem uudishimu.

Siiski on põhiliseks motiiviks mure. Ja kuidagi ei saa öelda, et see mure ei ole põhjendatud. Jätkuv demograafiline kriis, ühiskonna sotsiaalne kihistumus, energeetiline ja ökoloogiline julgeolek on vaid mõned kõigile nähtavatest probleemidest, mis nõuavad viivitamatut tegelemist. Näiteks tekitab demograafiline auk juba lähiaastail kordi ägedama tööjõupuuduse probleemi. Nii tulebki välja, et Eestis sündimata jäänud laste asemele tuuakse sisse mujal sündinud ja kasvanud. Isegi majanduse arengus, mis näib ometi olevat Eesti eriline uhkus, tuleb märkimisväärseid ohusignaale. Selgus, et lisaks juba kroonilisele ja pidevalt kasvavale jooksevkonto defitsiidile (ükskord tuleb see kinni maksta!) ei suuda Eesti täita Maastrichti kriteeriume, mis õõnestab oluliselt Eesti usaldusväärsust ja mis omakorda võib tekitada arvukaid tagasilööke.

Osa positiivse arengu võimalusi on juba luhtunud, kuid seda teravamad on valikud, mida tuleb kohe hakata tegema. Põhiline valik seisnebki selles, kas Eestist saab odava tööjõuga allhankeriik (kas siis sellist Eestit me tahtsime?) või suudab Eesti reaalselt, aga mitte üksnes loosungite tasandil, nagu see siiani on olnud, ümber orienteeruda teadmispõhisele arengumudelile (mis on Eesti Nokia?). On selge, et see valik avaldab otsest mõju nii tööjõu kvantiteedile kui kvaliteedile. Praegused arengutendentsid näitavad selgelt valitsuse prioriteete ja suundumust allhankemajandusele orienteeritud haldusriigile (ainuüksi vastuvõetud riigieelarves kasvavad üldvalitsemiskulud poole protsendi võrra SKTst, selgituseks: jutt on rahast, mida valitsus maksab iseendale).

Ümberhäälestumine teadmispõhisele arengusuunale nõuab olulist mentaliteedi muutust, mis avaldub ka rahastamisprioriteetide ümbervaatamises. Alustagemgi rahast. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega ja eriti meie Skandinaavia-naabritega, on Eestis teadus ja kõrgharidus selgelt alafinantseeritud. Loomulikult ei saa me end kõrvutada Rootsi või isegi Soome majandusega ja ei saa selles vallas arvatavasti kunagi kulutada nende riikidega võrreldavaid summasid. Kuid riigi prioriteete näitab ennekõike ühe või teise valdkonna osakaal SKTs. Kui Rootsis kulub teadusele ja kõrgharidusele 4,5 protsenti SKTst ja Soomes läheneb vastav näitaja neljale, siis Eestis ületab see vaevalt ühe protsendi, kusjuures kõrghariduse osakaal on viimase valitsuse ajal isegi veidi langenud.

Minu sügava veendumuse kohaselt peab Eesti-taolisel riigil teaduse ja kõrghariduse osa SKTst olema vähemalt viis protsenti. Ainult selline radikaalne finantseerimismuutus võib Eestile tagada rahvusvahelise konkurentsivõime. Kuid selge on ka see, et ühekordse sammuna pole see muutus võimalik. Seepärast pakuksin välja järk-järgulise variandi: selle valdkonna osakaal SKTs peab kasvama pool protsenti aastas, kuni see ületab Rootsi näitaja, st tegu on kaheksa-aastase plaaniga ehk vähemalt kahe valitsuse ülesandega.

Eesti ülikoolid peavad saama konkurentsivõimeliseks üleeuroopalises kontekstis. See tähendab, et nad peavad olema piisavalt atraktiivsed selleks, et siia tahaksid tulla õppima andekamad noored inimesed teistest riikidest ja õpetama rahvusvahelise mainega teadlased. Me oleme uhked selle üle, et Eesti noortel on võimalus õppida ja täiendada end peaaegu kogu maailmas. Ka see on oluline panus Eesti tulevikku. Kuid siiski on veel tähtsam, et mitte odavad hinnad ja spetsiifilised teenused, mis meelitavad Eestisse näiteks inglise poissmehi, mitte odavaid töökäsi vajavad ettevõtted, vaid nimelt kultuuri-, teadus- ja hariduskeskused kujuneksid Eesti põhilisteks tõmbejõududeks.

Mul on häbi vaadata, kuidas Eesti kõrgkoolid kisklevad neile eelarves määratud peenraha pärast. Kuid ainult rahasüstidega olukorda märkimisväärselt parandada ei saa, kõrgharidus vajab sügavaid sisemisi reforme. Muutused, mis toimuvad praegu nii Tartu kui Tallinna Ülikoolis, erinevad küll vormilt, ent siiski võib neid käsitleda esimeste sammudena õiges suunas.

Eesti on väike, kõik Eesti kõrgkoolid kokku annavad maailma mastaabis välja ühe, mitte eriti suure ülikooli mõõtmed. Seepärast olen veendunud, et Eesti kõrgharidusmaastik peab sõna otseses mõttes universeeruma (selle kohmaka sõnaga püüan ühendada universaalsuse ja universitas’e mõisted).

See tähendab, et ideaalis võib iga Eesti üliõpilane liikuda vabalt Eesti akadeemilises ruumis, võtta osa nendest kursustest, mida ta ise peab vajalikuks (loomulikult jäävad kehtima sisulised piirangud, nt TÜ arstiteaduskonna kursuse ARTH.04.027 Seksuaalkasvatuse alused II eeldusaineks oleks jätkuvalt ARTH.04.022 Seksuaalkasvatused alused või filosoofiateaduskonna FLGR.02.419 Kreeka ajalooproosa ja eepika eeldusaineks oleks endiselt FLGR.02.378 Kreeka keele põhikursus ja autoritekstid).

Teiselt poolt aga pole vähem oluline ülikoolide struktuuriüksuste organisatoorne, finantsiline ja akadeemiline iseseisvumine. Teadus ja haridus ei ole mehhaanilised moodustised, mis vajavad tsentraliseeritud juhtimist. Õigem oleks neid võrrelda elusorganismide keerulise kooslusega, milles diversiteet, aga mitte unifikatsioon tagab elujõulisuse.

Paraku on ülikoolide sees märgata ka negatiivseid arenguid. Mainiks vaid teaduskondade, instituutide vms vaheliste barjääride tugevnemist. Kui näiteks Peeter Tulviste rektoraadi ajal oli n-ö akadeemiline hulkurlus soositud, siis praegu on see muutunud väga keeruliseks, nii et jutt saab olla pigem erandist kui reeglist.

Teiseks näiteks võib tuua kummalise konkurentsikeelu klausli, millega Tartu Ülikool rõõmustas oma õppejõude õppeaasta alguses. Selle järgi «töötaja ei osuta oma tegevusega tööandjale konkurentsi.» Ja edasi: «1. Konkurentsi osutamiseks on tegevus, mis on seotud õppe-, teadus- ja arendustööga... ning sellel tegevusel põhinevate ühiskonnale vajalike teenuste osutamisega. 2. Konkurentsi osutamiseks on igasugune ülalviidatud tegevus... 3. Tartu Ülikooli konkurendiks on kõrgharidust andvad õppeasutused, teadus- ja arendusasutused...» (minu sõrendus; originaali sõnastus on säilitatud).

Loomulikult millelegi sellisele ma alla kirjutada ei saanud. Omalt poolt pakkusin lisana formuleeringu, mille kohaselt olen nõus õppe- ja teadustööl põhinevaid ühiskonnale vajalikke «teenuseid» osutama ükskõik kus, kaasa arvatud Tartu Ülikoolis, ning kui ülikool vaevleb materiaalses kitsikuses, olen nõus seda tegema ka tasuta (et viimane väide ei ole deklaratiivne, olen ka tõestanud tegudega, pälvides kolleegide hukkamõistu: teistel ei ole võimalik tasuta töötada). Kuid minu jaoks on siin küsimus põhimõttelisem: kas üks ülikool on teisele konkurent (nagu võib välja lugeda lepingutekstist) või partner (nagu arvan mina)?

Öeldu ei tähenda, et minu meelest ei ole ülikoolil üldse konkurente. Eestis on neid vähemalt kaks. Neist esimene on kasiinondus kõige laiemas mõttes: eraettevõtted, mille ajendiks on kiire kasum, mitte tippspetsialistidele orienteeritud pikaajalised ja innovaatilised äriplaanid.

Teine aga on vohav bürokraatia, mis nõuab üha uusi ja uusi ameteid ja ametnikke ning neelab alla suure osa rahvuslikust jõukusest. Mõlemad valdkonnad meelitavad kiirete rikastumis- või karjääriahvatlustega noori, kel kaob võimalus ennast teostada loomingulise tööga.