Janika Päll: «Oleme vanakreeka kultuuri pärijad.»

Urve Eslas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Amasise maalija kaunistatud   kuuendast sajandist eKr pärineval amforal on kujutatud Dionysost menaadidega.
Amasise maalija kaunistatud kuuendast sajandist eKr pärineval amforal on kujutatud Dionysost menaadidega. Foto: Repro

Kas Homeros ikka oli rapsoodina võitmatu? Kas vanad kreeklased kasutasid tõesti kirjutades ebatsensuurseid väljendeid? Kas räpi ja seebiooperi juured on Vana-Kreekas?

Äsjailmunud «Vanakreeka kirjanduse antoloogia», mis jätkab kirjastuse Varrak kirjandusantoloogiate sarja, koondab aukartustärataval hulgal tekste vähemalt sama aukartustäratavatelt autoritelt.

Antoloogia koostaja Janika Päll, kui suur oli vajadus uue antoloogia järele ja mille poolest erineb see 1964. aastal ilmunust?

Isegi siis, kui on tegemist aegumatu väärtusega klassikaga, nähakse seda igal ajastul uutmoodi ja seetõttu on 40 aasta möödumise järel uue ülevaate esitamine paratamatu. Eesti ei ole antiikkultuuri tundmise osas privilegeeritute seas: eesti keelde on tõlgitud vaid murdosa antiikkirjandusest ja seetõttu oli uus antoloogia vajalik ka selleks, et avaldada uusi tõlkeid.

Ain Kaalepi ja Ülo Torpatsi antoloogiast erineb kõigepealt esitatud tekstide valik (vaid väike osa tekste, nt katkendid Aischylose «Agamemnonist» ja osa näiteid lüürikast, on pärit vanast antoloogiast, lisatud on erinevates väljaannetes ilmunud tõlkekatkendeid ja hulk uustõlkeid).

Nüüd on kõigi autorite tekstide ees ka sissejuhatused, mis nende elu ja loomingut lühidalt tutvustavad. Suureks erinevuseks on tunduvalt mahukam kommentaar, millest asjahuvilised leiavad viited erialakirjandusele ja Eestis varem ilmunud tõlgetele antiikkirjandusest. Nii on ühendatud antiikkirjanduse tutvustamine suhteliselt lihtsas stiilis ja teaduslik külg.

Antoloogia sisaldab neli seni avaldamata suurteost. Arhailisest perioodist on esindatud eeposeautor Hesiodos, kes olevat võitnud rapsoodide võistlusel Homerost. Kuidas tegelikult oli? Ja kust me teame, et nii oli?

Ega me ei teagi. Aga pärimuslike lugude puhul polegi kõige tähtsam, kas ja kuidas miski täpselt toimus. Nii nagu Sakala vanema Lembitu elust pole kuigi palju üksikasju teada, kuuluvad ka Homeros ja Hesiodos poolmüütiliste kangelaste sekka. Pärimus nende võistlusest toetub värssidele «Töödes ja päevades», mis räägivad Hesiodose võidust lauljate konkursil. Hilisemad põlvkonnad panid kaks kuulsaimat muistse aja poeeti ühele võistlusele kokku ja nii see lugu tekkiski.

Klassikalisest perioodist on pärit kaks suurteost: «filosoofiks teatrilaval» nimetatud Euripidese jumalatekriitiline tragöödia «Bakhandid» ja Aristophanese rahvakeelne ja kohati ebatsensuurne sõjavastase iseloomuga «Lysistrate». Sellest viimasest selgub, et naiste mõju poliitilistele otsustele ei olnud sugugi vähetähtis.

Usun, et need kaks teost koos näitavad üsna hästi naiste olulisust Vana-Kreekas, isegi siis kui nad ei olnud valitud riigiametitesse.

Hästi on teada naiste roll majanduses (ja mitte ainult koduse majapidamise tasandil, neil võisid olla ka oma äriettevõtted), nende varjatud mõju poliitikale näitab «Lysistrate» üsna hästi (sealne seksistreik on muidugi paroodia vallast, abikaasade mõjutamiseks leidus tõhusamaid vahendeid, kas või see, et lahutuse korral tuli saadud kaasavara suures osas tagasi maksta).

Seevastu «Bakhantidest» ilmneb naiste roll kultuses: lisaks Dionysosele osalesid naised mitmete jumalannade, nt Demeteri, Athena ja Artemise, aga ka Apolloni kultuses.

Neljas uus tervikteos on Menandrose komöödia «Pahurdaja». Seda võib vist nüüdisaegsete seebiooperite eelkäijaks nimetada?

Hellenismiaja ja Rooma komöödia on tõesti üsna seebiooperlikud, seda annab hästi edasi ka Mari Murdvee tõlge ja kommentaar. Pidev laste kaotamine ja taasleidmine ning meheleminekumured toovad tõepoolest silme ette lugematud teleseriaalid, mis samu motiive ekspluateerivad. Aga alguse sai see tendents juba tragöödiast, nt Euripidese üks hiliseid tragöödiaid «Helena» käsitleb abikaasade seiklusi enne üksteise taasleidmist.

Üheks huvitavaks žanriks oli arhailisel perioodil kasutatud jamb, luuletraditsioon, mida võiks võrrelda tänapäeva räpiga.

Arhailise perioodi jambist on kahjuks meieni jõudnud vähe tekste. Meieni jõudnud jambid paistavad silma, kuidas öelda, poliitiliselt ebakorrektse suhtumisega. Need on väga isiklikku emotsiooni kandvad tekstid, mis võivad küll sisaldada kriitikat ühiskonna, selle institutsioonide ja kaaskodanike suhtes, kuid neis pole oluline üldistus, vaid jambi minakõneleja eneseväljendus.

See ei pruugi olla ainult agressiivne rünnak kellegi või millegi pihta, vaid ka kaebus eluraskuste üle, nagu näiteks Archilochosel, või paroodia: varga palve Hipponaxil, mis parodeerib hümni elemente, või kommentaar naiste kohta (et nad on head vaid kaks korda – pulmas ja surres) on selles osas tüüpilised.

Kuidas te hindate, kui palju on meie kultuur olnud mõjutatud vanakreeka mõtlemisest?

Vanakreeka kultuuri loetakse Euroopa kultuuri lätteks. Niipalju kui meis on eurooplast, oleme ka vanakreeka kultuuri pärijad. Eesti kooliharidus, eriti ülikooli- ja gümnaasiumiharidus, niipalju kui seda alates 16. sajandist tunneme, põhineb antiikkultuuril. Tõsi, otseselt kreeka kultuuri käsitlevad aineid on õppekavas järjest vähem, kuid kogu Euroopa koolihariduse korraldus põhineb senini sellest pärit süsteemil.

Kui palju on eesti keeles kasutusel ütlusi ja käibefraase, mille allikad on vanakreeka kirjanduses? Näiteks «jumal masinast», «kilbiga või kilbil» jt.

Ka mitu ladina keelest tuttavat sententsi, nt «ars longa, vita brevis» («elu lühike, kunst pikk») ja kunstnik Apellesele omistatud fraas «mitte ühtegi päeva reata» on tõlgitud kõigepealt vanakreeka keelest ladina keelde. Palju ühist on vanasõnades, aga see ei pruugi tulla otseselt laenamisest. Aga mõtelge ka sõnavara peale: komöödiafilmis «Minu pirakas kreeka pulm» kuulutab pruudi kreeklasest isa uhkelt, et enamik inglise keele sõnu on kreeka päritolu.

Tema toodud näide ei pidanud muidugi paika, aga mõelge sellele, kui palju meie võõrsõnu on kreeka algupära: filosoofia, teoloogia, kriitika, apaatia, paatos, loogika, teoreem, antropoloogia, suur osa meditsiiniterminoloogiast (nt geen, kirurg); rääkimata sõnadest, mis meie keeles on niivõrd kodunenud, et me nende päritolule ei mõtle: skeem, kaanon, muusika, rütm, mehhaanika, mitmesugused eesliited (mikro-, makro-, düs-, eu-) jne.

Suur osa vanakreeka kirjandusest on lähedalt seotud müütidega. Kui paljud tolleaegses kirjanduses sisaldunud müüdid ringlevad tänapäeva eesti kirjanduses?

Näiteks Rein Raua näidend «Minotauros» või Mati Undi «Vend Antigone, ema Oidipus». Tavaline on siiski (sama on toodud esile ka läti uuema aja ilukirjanduse puhul), et otsest kreeka müütidele või kreeka kirjandusest pärit motiividele toetumist esineb vähe, sagedasem on antiigist pärit motiividele või tegelastele viitamine hoopis erinevas kontekstis, nt Hasso Krulli «Meeter ja Deemeter».

Aga kui pidada silmas lootüüpide mõju laiemalt, siis ei saa Kreutzwaldi «Kalevipoja» puhul jätta Lönnroti kõrval arvestamata ka kreeka eepika mõju.

Kuidas erines inimese suhe müütidesse suhtest, mis on (uute) müütidega tänapäeva inimesel?

Ma ei suuda uskuda mingite poolmüütilise teadvusega vaimse ärkamise eelsete kreeklaste olemasolu. Mingit hämaravõitu «müütilist mõtlemist» meieni jõudnud kreeka kirjandusest ei leia. Siin on algusest peale näha kaks põhistrateegiat oma asja esitamiseks: arutlus või jutustamine, st räägitud lugu ehk «mythos».

Tänapäeval kipub müüt järjest rohkem tähendama midagi tõele mittevastavat, mida siiski ometi üldiselt usutakse, kreeklaste puhul ei olnud müüdi tõeväärtus tähtis. Veel hellenismiajal esindasid müüdid kõigiti aktsepteeritavat teadmist muistse aja kohta. Aga lugege parem Veyne’i raamatut «Kas kreeklased uskusid oma müüte?».

Mida võiks antoloogia lugemine anda lisaks kirjanduslikule üldharidusele?

Loodetavasti avardada meie arusaama kreeka kultuurist ja igapäevaelust ning seeläbi paremini mõista meie enda kultuuri ja näiteks ka poliitikat. Aga loodetavasti pakub see ka lihtsalt head ajaviidet.

«Vanakreeka kirjanduse antoloogia»

• Sisaldab tekste vanakreeka kirjandusest alates selle arhailisest perioodist ehk eepilisest ajajärgust kuni Rooma impeeriumi aja ning hilisantiigini.

Tekste autoritelt:

• Homeros, Hesiodos, Parmenides, Alkman, Stesichoros, Archilochos, Semonides, Hipponax, Tyrtaios, Mimnermos, Solon, Theognis, Alkaios, Sappho, Anakreon, Ibykos, Simonides, Pindaros, Bakchylides, Aischylos, Sophokles, Euripides, Aristophanes, Herodotos, Thukydides, Gorgias, Hippokrates, Xenophon, Platon, Aristoteles, Isokrates, Demosthenes, Theophrastos, Menandros, Kallimachos, Aratos, Apollonios Rhodios, Theokritos, Herondas, Plutarchos, Epiktetos, Marcus Aurelius, Lukianos, Alkipron, Achilleus Tatios, Aleksandria Clemens, Plotinus, Iamblichos, Libanios, Nonnos ja Proklos.

Raamat

«Vanakreeka kirjanduse antoloogia»

Koostas

Janika Päll

Varrak 2006

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles