Mara Koppel keset inimesi ja erilisi suhteid

Mara Koppeli maal «Ema süda» näitab, mil moel suhtlevad ema ja tütar. Foto: Repro

Mara Koppel (snd 1978) on noor maalikunstnik, kelle töödest võiks oodata osale tema põlvkonnale omast veidi ebamäärast ning kohati raskesti mõistetavat kujundikeelt, millega püütakse väljendada endalegi veel mitte päris arusaadavaid mõtteid või tundeid.

Kuid Mara Koppel on juba oma varasemate näitustega andnud vaatajale teada, et midagi sellist tema puhul oodata ei tasu. Tema töödest pole leida mingit ebamäärast keerutamist.

Suhtluse vormid

Selles mõttes on ta vahetu ning otsekohene kunstnik, kes, kasutades lihtsaid ning arusaadavaid kujundeid, väldib igasugu ülemäärast sofistikeeritust või ka vaatajale petliku mulje jätmist.

Koppeli praegusel näitusel «Suhtlus» Hobusepea galeriis eksponeeritud maalid kajastavadki suhtluse eri vorme, olgu siis nende puhul tegemist suhtlusega väga lähedaste või ka veidi kaugemate inimeste vahel. Inimeste keskel elades on peaaegu ilmvõimatu nendega mitte suhelda.

Ümbritsevad inimesed võivad teha rõõmsaks, aga nad võivad teha kurvaks või sootuks tüüdata. Igaüks justkui nõuaks eraldi suhtlusvormi.

Ja neid vormegi on lõputult; on selliseid, mille üle on raske diskuteerida («Ema süda», 2006; «Palve», 2006), on sääraseid, mida kõrvaltvaataja lihtsalt fikseerib («Siht silmis», 2007), või ka selliseid, mis on paratamatult, meie tahtest sõltumata olemas («Sugulus», 2006/07). Suhtluses võib tunda nurkaaetust («Psühhoterror», 2006) või leppimist («Vaherahu», 2007) jne.

Tervet seda eripalgelist suhtluspaletti, mis inimest iga päev saadab, ei saa lühidalt üles lugeda, saati veel visualiseerida. Nii on Mara Koppel ilmselt valinud oma maalide tarvis välja teda praegu enim puudutavad suhtlusvormid. Kui aastatega peaksid siin rõhuasetused teisenemagi, on ometi hea vaadata tagasi möödunud ajale, kas või selleks, et märgata enda ning ümbritsevate inimeste muutumist.

Ausus enda vastu

Väljapandud töödest vääriks ehk kõige rohkem esiletõstmist Koppeli käesoleva aasta maal «Liiga kaua, liiga kaugel», milles on selgelt hoomata kunstniku tundeerksat süvitsiminekut inimsuhetesse. Siin võib märgata nii kurbust kui ausust enda vastu. Nii nimetatud töös kui teiste eksponeeritud maalide põhjal pole raske öelda, et Mara Koppel on leidnud endale omase värvi- ja vormikeele, mis – see ei jää püsivalt selliseks, kuid vaevalt ta enam kord omandatud isikupärast vabaneb – paneb huviga ootama ta järgnevaid näitusi.

Näitus

Mara Koppel

«Suhtlus», maalid

Hobusepea galeriis

22. jaanuarini