/nginx/o/2013/09/05/2139381t1h7313.jpg)
Mihkel Muti suust langes Loomingu Raamatukogu sünnipäeva tähistamisel sõna «kontrakultuur», ütleksin küll «kultuur kontra lollus», ja seda rolli Loomingu Raamatukogu kuni ca aastani 1988 kahtlemata täitis.
Kui aastal 1988 ilmus EKP KK ideoloogiasekretäri Mikk Titma eessõnaga Orwelli «Loomade farm», tähendas see minu jaoks seda, et tagasipöördumist ühiskondlikku lausjaburusse enam olla ei saa. Pärast seda oleme olnud oma valikutes sõltuvad üksnes esteetilistest ja kirjanduslikest kriteeriumidest ega ole olnud vaja arvestada mingisuguste poliitiliste keeldude-käskudega.
LR oli vastupanu võimaluste piires, solidaarne sabotaa süsteemi vastu, niipalju kui see võimalik oli. See oli igapäevane tsensuuri piiride järelekatsumine. Ja tuleb au anda vastutajaile, kes seda igapäevast Damoklese mõõka pea kohal kandsid. Sest kunagi ei võinud teada, milline on vahikoerte reaktsioon. Ja eriti tähendusrikas oli see, et täna oma mälestusi jaganud peatoimetajaist ei pidanud keegi häbenema.
Keegi ei läinud liigsetele kompromissidele ega kollaboratsioonile, keegi ei võtnud pattu hinge peale. Tehtud sai just nii palju, kui toona võimalik oli, ja päris kindel, et üksjagu rohkemgi (loetagu Lembe Hiedeli mälestusi LRi värskest bibliograafiast!).
Just see teadmine, et nad teevad midagi tõeliselt olulist, mille järele on karjuv vajadus, pani toimetajaid välja kannatama vaibalekutsujate lollust ja aitas üle saada vastikusest, tüdimusest, mida tähendas suhtlemine toonaste võimuorganitega.
Ma arvan, et ilma selle teadmiseta oleks asi välja surnud, aga just see missioonitunne, selle üliolulise tühiku tajumine, mida LR toonases kirjastusilmas täitis, aitas tööd ennastohverdavalt edasi teha.
Suur tänu kõigile, nii elavaile kui kadunuile, kes selle äratundmise ajel oma tööd nii hästi tegid ja praegu küll teistsuguste märkide all seda nii hästi jätkavad.