Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/07/5239797t1h8f5c.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2140215t1hf9c5.jpg)
Huvi erinevate loominguliste tegevuste vastu on teinud Jan Kausist kirjanike liidu esimehe, kirjaniku, esseisti, kriitiku, muusiku ja õppejõu.
Nüüd plaanib Jan Kaus pealiskauduse hirmus loobuda esimeheametist ning pühenduda perekonnale ja kirjutamisele. Valmimist ootab filmistsenaarium, mille aluseks mullu ilmunud romaan «Tema».
Jan Kausist mõeldes tuleb meelde kaks Jani: kõnepuldi-esimees Jan ja kirjanik-muusik-filosoof Jan. Kuidas see eksperiment enese kallal on õnnestunud?
Väga hästi, aitäh küsimast! Kõige naljakam selle juures on tõsiasi, et ma tunnen ennast täiesti ühtsena. See kameeleonlikkus on lihtsalt huvi erinevate loominguliste praktikate ja väljendusviiside vastu.
Olen kuulnud, et nii kirjanikud kui ka mitte-kirjanikud on rahul teie esimeheametis tehtuga. Kiidetakse liidu maine paranemist, kirjanike jõudmist lugejani, kirjanike huvide paremat kaitsmist. Mida ise tehtust olulisimaks peate?
Liidu maine oli enne minu esimeheks saamist väga hea. Mati Sirkli mastaapset tööd tugeva organisatsiooni ülesehitamisel ei tohi alahinnata.
Aga enese tehtust... Projekt «Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes» on mulle kõige südamelähedasem. Tahaksin selle ettevõtmise koordineerimist jätkata.
Mina hindan üheks olulisemaks teoks kirjandusfoorumi Paabeli raamatukogu algatamist, mis on muukeelses kirjandusmaailmas olulised teemad Eestisse toonud.
Eks see kirjandusfoorum ole ikka südamelähedane. Mulle on foorumi juures meeldinud niivõrd paljude inimeste valmisolek jätkuvaks konstruktiivseks koostööks.
Kas on tõsi, et te ei kandideeri uuesti liidu esimeheks? Miks? Ütlesite ametisse asudes, et kui ei jää enam aega kirjanik olla, ei ole põhjust olla ka liidu esimees. Kirjanik olete ju endiselt eelmisel aastal ilmus teie teine romaan «Tema». Seega on loobumisel muu põhjus?
On kolm olulist põhjust. Esimene on seotud kirjutamisega. «Tema» valmis suurte katkestustega, n-ö hambad ristis. Tahaksin kirjutada mastaapseid asju rahulikumas seisundis, olukorras, kus ma oleksin palju rohkem oma aja peremees. Püüan praegu teha «Temast» täispika mängufilmi stsenaariumi. Liidu töö tõttu on see aga üliraske.
Teine põhjus on perekond. Ma ei taha muutuda isaks, kes puudub oma laste lasteaiapidudelt, kuna peab samal ajal eesti kirjandust esindama (mida ma teen siiski enamasti rõõmuga).
Kolmas põhjus on osalus. Usun sügavalt, et just osalus tagab Eesti Kirjanike Liidu jätkuva tegususe ja jõulisuse. Osalust oleme harjutanud päris palju, näiteks Viivi Luige 60. sünnipäevale pühendatud konverentsi korraldamisel tegi suure töö ära Arne Merilai, Mats Traadi konverentsil Jaanus Vaiksoo. Uus esimees tähendaks, et järjekordne organisatsiooni liige elaks sügavalt sisse liidu võimalustesse ja vajadustesse.
Kirjandusürituste korraldajad soovivad, et kirjanike liidu esimees üritusel sõna võtaks. Väljaanded soovivad, et just esimees kommenteeriks üht või teist kirjandussündmust. Kui palju tunnete end olevat kirjanike liidu ametlik hääl (kui selline asi niivõrd erineval inimeste kooslusel olla saab), kui palju on neis arvamusavaldusis teie enda seisukohti?
Enamasti on eelkõige tegu kas minu seisukohtadega või seisukohtadega, mida jagan. Ma olen püüdnud mulle antud mandaadi ja enda isiksuse vastuolu lahendada nii, et proovinalati lähtuda iseenda veendumustest.
Loodan seetõttu, et mind/minult ei tellita alati, ainult ja eelkõige mu ametiposti tõttu, vaid ka seetõttu, et mul on midagi öelda.
Kajar Pruul hindas kirjanduskriitika kriisis olevaks, järjest enam asendavat kriitikat presenteerivad kirjutised. Aga kas ühtse kaanoni puudumisel, lubatud võimaluste paljususes ongi kriteeriume, mille alusel hinnata kirjandust heaks-halvaks?
Neid kriteeriume ei oska ma näha. Muuseas: kas pole huvitav, et pidevalt räägitakse meie praeguse proosa kehvast seisust? Ometi, lugenuna kriitikat, leiab hulganisti näiteks 2006. aastal ilmunud teoseid, mida mõni kriitik on väga kõrgelt hinnanud meenuvad näiteks Aleksejevi, Vetemaa, Helga Nõu, Tarmo Tedre, Sauteri, Belialsi, Hargla, Baturini, Kristiina Ehini uudisteosed. Seda pole ju sugugi vähe?
Märt Väljataga kirjutas kirjandusmaailma aastat kokku võttes, et tendentsiks on «nn kirjanduselu osa jätkuv kasv tegeliku kirjutamise (ja kirjastamise) arvel». Kas see on probleem, et kirjanikuks olemisest räägitakse liiga palju, kirjanikud ollakse aga liiga vähe?
Mina ei näe «koosolekute» kasvus probleemi kui on palju mõtestamist vajavat, siis peab ju ka senisest rohkem püüdma mõtestada?
Olete õpetanud Academia Non Gratas filosoofiat, praegu loete lavakunstikateedris kirjandusajalugu. Miks? Kohusetundest?
Ei. Lavakas püüan näidata, kuidas näen loetud raamatute ning mu enda mõttelaadi ja elustiili vahel otsest seost.
Et lisaks esimehe-, õppejõu- ja kirjanikuametile bändis Dreamphish kitarri mängite, teavad paljud. Et olete tegelenud kunstiga, teatakse vähem. Mitmekülgsusel on omad ohud? Pealiskaudsus?
Bändi ma enam ei tee, kuid eelmisel aastal ilmunud plaadi «Happiness Happens» üle olen õnnelik ja uhke. Pealiskaudsus... Tunne, et olen pealiskaudne, süveneb aasta-aastalt. Seda peab hakkama ravima!
Jan Kaus
Sündinud 22. jaanuaril 1971
Lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli, õppinud Eesti Humanitaarinstituudis.
Töötanud ajalehe Sirp esseistika toimetajana 19982002.
Eesti Kirjanike Liidu esimees aastast 2004.
Ajakirjanduses avaldanud artikleid 1995. aastast alates.
2003 noore kultuuritegelase preemia.
Novellikogu «Üle ja ümber» (Tuum, 2000), romaan «Maailm ja mõni» (Õigem Valem, 2001), novellikogu «Õndsate tund» (Tuum, 2003),
esseekogu «Läbi Minotauruse» (Sirp, 2003), luulekogu «Aeg on vaha» (Verb, 2005), romaan «Tema» (Tuum, 2006).
Arvamus
Marjusass
Bändi Dreamphish laulja
Janiga sain vist tuttavaks tema kodus, me esimeses bändiproovis umbes 12 aastat tagasi. Põhiline arusaam temast tol ajal oli üliloov ja pöörane. Praegu? Endiselt loov, aga mitte enam nii pöörane või ehk lihtsalt veidi vaoshoitum.
Imestan mõnikord, et meil bänditegemine nii hästi sujus, arvestades Jani suuremat sorti iseloomu. Arvatavasti oli asi selles, et ülejäänud bändile vähemalt lugude suhtes meeldis üldjuhul kõik, mis Jan välja mõtles. Konflikte, kuigi väiksekaalulisi ja harva, tekkis rohkem teistsugustes küsimustes kontserdid või mingid muud korralduslikud asjad.
Kui me midagi väljaspool prooviruumi koos oleme teinud, on Janiga enamasti lõbus olnud. Väga lõbus. Teine võimalus on, et ta mõtleb omi mõtteid ega ole kuigi osavõtlik. Kuna me bändi enam ei tee, kohtume harvemini, laste sünnipäevadel ja nii.
Asko Künnap
wannabe-kirjanik ja dontwannabe-reklaamionu
Jan on põnev ja harvaesinev segu konservatiivist ja avangardistist ühe käega on ta mänginud indie-popbändis kitarri, teise käega kirjutanud tõsist ja vastutustundlikku esseistikat, hommikuti manitsenud karvikutest kirjarahvast liidu esimehe väärikast kantslist, õhtuti kirjutanud iroonilist, sõnamängulist luulet ja seda iseloomulikul, kohati groteskile läheneval moel ette kandnud.
Ja osutunud romaanikirjanikuks. Loetud romaanikirjanikuks pealegi. Ja iseendaks. Ju ta siis ei valetagi. Sest kõneleb samadelt seisukohtadelt, samas toonis ja retoorikas nii kirjanike loomemaja suvisel tagatrepil kui Göteborgi raamatumessi üritustel, mis on enamjaolt sellised puhtrootsilikud kõhuvalu-naeratusega ettevõtmised. «Armastan sind, pealik!» hüüatas Jürgen Rooste Jani asjaliku sõnavõtu lõpetuseks Pusterviki rokiklubi suitsuvines.