Eesti helilooja kirjutatud sümfoonilise muusika teose esiettekanne on Eestis viimasel ajal üliharuldane sündmus. Nüüd on Tõnu Kõrvits valmis saanud uudisteose «Tuulde lauldud», mille Põhjamaade sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel kolmapäeval ja neljapäeval ka ette kannab.
Ma tean seda Hesse luuletust küll. Mõnes mõttes on ta ehk tõesti inspireerinud. Et kõik, mis kirjutad, on kirjutatud liivale tuulde lauldud... Aga kui luulest rääkida, siis palju lähem pealkiri on ju Betti Alveril «Tuulde räägitud». Kuid seal on hoopis teised teemad.
Mis on teie teema?
Pigem loodus. Tuul on võimas põhjamaine sümbol. Maakodus Põhja-Kõrvemaal ma teda teinekord ikka kuulan. Tuul on kui võimas põhjamaine orel, milles peituv akordika on väga paeluv ja inspireeriv. Vahel komponeerib tuul justkui üllatavalt õiges mõõdus ja õige vormiga teose.
Varem olen teostes kasutanud sõna «Thule» Ultima Thule, millest Lennart Meri kirjutas, saladuslik, mõistatuslik põhjamaa.
Milline teie orientatsioon siin tuule suhtes on kas tuulega koos olev või «tuulde lennanud» laul?
Muidugi on olemas ka pessimistlik võimalus, et laulad tuulde ja keegi ei hooli sellest. Aga võib ju unistada, et sa laulad tuulde ja tuul kannab selle muusikalise kujundi edasi, keerutab seda omasoodu ja teeb sellest oma laulu, mida teised inimesed kuulevad. Nii et pigem on seal midagi unistuslikku. Unistus on üldse väga tähtis.
Kas muusikat luua on vaevalisem kui raamatut kirjutada või pilti teha?
Ma oskan rääkida vaid muusika kirjutamisest. Jõujooned ja meetodid on erinevad. Sõnal on üks jõud ja noodil on teine, pildil hoopis midagi muud. Aga ma ei dramatiseeriks loominguprotsesside erinevust üle. Muusika kirjutamine on ka nagu mingi keele oskamine. Ma võrdlen seda tihtipeale keelega, mida räägitakse ja mida mõistavad paljud.
Kui räägime muusika keelest, siis mida teie muusikat kuuldes kõige esimesena tähele panete?
Mingi aja pärast jõuad sa ikkagi kõige üldisemani ja see on muusika energia või energeetika muusika jõud. Sõnal «jõud» on palju liideseid, toores jõud, vaimujõud, aga see energia kõneleb sinuga ja see ei saa sinust kuidagi mööda minna.
Kui kalkuleeriv te olete, kui oma muusikasse sellist energiat püüate sisestada?
Kompositsioonitehniliste võimalustega arvestamine on paratamatu. Seal on tõesti asju, millega tuleb tegutseda kalkuleerides. Kuid olen märganud, et intuitsiooni usaldamine on väga tähtis.
Mida arvate tuttavatest klieelikest lahendustest?
Olles mingi aja tegelenud muusika kirjutamisega, tean, et vahel on tõesti mugav minna juba mingile varem käidud rajale.
Aga ma olen just seda püüdnud tõrjuda. Isegi siis, kui kasutan teoses midagi varem järele proovitut, püüan sellesse panna mingi väikese riski või muutuse.
Aga oma käekiri? Kas klieed pole mitte osa käekirjast?
Käekiri on ju midagi niisugust, millest sa ei pääse. Seda vägisi muuta... Ma ei näe põhjust...
Mille järgi me teie käekirja muusikas ära tunneme?
Kindlasti on meloodia mulle oluline. Alati on olnud. See on mingi kulgev liin, mis on kui viis või laul... Laul ongi õige sõna. Ka harmoonia on oluline. See, millised kooskõlad võivad tekkida ja kuidas nende kooskõlade tundlikkus omavahel suhestub ja mängib, millised hõõrumised ja põlemised nende vahel tekivad.
Millest te veel oma muusikas ei pääse? Unistamisest?
Ma arvan, jah. Mulle meeldib väga kusagilt kuuldud mõte, et kui sa ei unista, lähed peast segi. Loodan, et suudan olla elu lõpuni unistaja.
Mõttetu oleks vist teiega rääkida sellest, kuidas unistus muusikas välja paistab?
Parema meelega oleks vait. Kõik need teoste annotatsioonid ettekannetel, kus vaja midagi öelda, on mulle alati olnud piin. Minu võti teose juurde sisaldub tavaliselt pealkirjas. Enamasti ei alusta ma lugu enne, kui pole pealkirja.
Nii et alguses on sõna?
Jah. Juba sellest ajast saati, kui veel õppisin komponeerimist.
Kas sõna tuleb kirjanduse kaudu või mujalt?
Mitte ainult kirjandusest, vaid ka elust enesest. Kuid paljud minu teosed on tõesti seotud poeesiaga. Kas või mu läinudkevadised kammerooperid, mille sügavam läte oli luules.
Mida huvitavat olete viimasel ajal lugenud?
Väga meeldis Debora Vaarandi mälestusteraamat «Aastad ja päevad». Sügav ja kuidagi eluga leplik. Muide, viimasel ajal meeldib mulle üldse vanemate inimeste looming. Johnny Cashi viimased plaadid näiteks. Milline liigutav elutarkus ja väärikus nendes on.
Kui ma olen maakodus, siis meeldib mulle külainimestega rääkida ja suhelda. Nad on lihtsad ausad inimesed, aga nad on vanemad ja elanud pika elu ning nendesse on kogunenud elamise tarkus elutarkus.
Praegu loen Voldemar Panso raamatut «Portreed minus ja minu ümber». Seal on fantastilised pildid see, kui erksalt ta märkab enese ümber inimesi.
Kui tähelepanelikult jälgite moodsa muusika nähtusi ja kas see ilmneb ka muusikas?
Igasugust muusikat kuulan. Aga kas ma sellele moodsa muusika maailmale keskendun...? Kodus kuulan ikkagi põhiliselt rokk- ja popmuusikat. Seal on energia enamasti aus, ta on lihtsam ja vahetum. Selles on ju oma võlu. Bob Dylani viimane plaat on väga hea.
Tõnu Kõrvitsa
«Tuulde lauldud»
Põhjamaade sümfooniaorkestri ja Anu Tali esituses koos Mozarti ja Elgari loominguga
Kontserdil antakse Anu Talile üle ka Eesti Raadio aasta muusiku auhind
24. jaanuaril kell 19
Vanemuise kontserdimajas ja 25. jaanuaril kell 19
Estonia kontserdisaalis