Eesti Draamateatris jõuab homme lavale lugu inimestest, kes tahavad muuta ühiskonda. Ambitsioon, mis Fjodor Dostojevski kangelaste seas sugugi haruldane pole.
Hendrik Toompere näitab sortse inimese sees
Vene kirjaniku romaani «Sortsid» põhjal valminud lavastuse taga seisab Hendrik Toompere juunior, nii lavastaja kui dramatiseerijana.
Dostojevski on paras pähkel, niisama sellega tegelema ei hakka. Mis suhe teil Dostojevski maailmaga on?
Dostojevski maailm on mulle alati lähedane olnud. Ta tegeleb väga oluliste teemadega ja tema tegelased lähevad oma asju ajades lõpuni. Mõeldakse lõpuni ja tegutsetakse lõpuni. Poolele teele miski pidama ei jää. Pealegi on tegemist eksistentsiaalsete, äärmuslike olukordadega.
Ühtlasi meeldib mulle ka Dostojevski huumorimeel. Tema tõsiduse juures on kõik ka pööraselt naljakas, ilus ja kerge.
Miks kõigi tema teoste seast just «Sortsid»?
«Sortsid» on ehk kõige tänapäevasem. Teemad on otsekui õhtustest uudistest. Meil ongi tänapäevane lugu. Enne «Karamazoveid» tahtsin ära proovida.
Olete «Sortsid» ise ka dramatiseerinud. Kuidas kannatab Dostojevski teatrikeelde tõlkimist?
Dramatiseeringuga nägin kõvasti vaeva. Praegu tean, et oleks saanud vabalt teha kolm lavastust. Laval ongi praegu korraga nii Dostojevski kui minu lavastus. Tõstsin stseene ümber, vahetasin tegelasi ja surusin kõike kokku. Päris nii ma ka ei tahtnud, et ütlen «Dostojevski «Sortsid»», aga laval on mingi unenägu. Oma sisemine zajoob, mida aga ilma väärika pealkirjata ei julgeks näidata.
Mis teemad teie enese jaoks kandvaks muutusid?
Teemad on mäss, enesetapp ja terror. Ja kuidas veitsist imporditud ideed pööravad inimeste pea nii segi, et ongi selge kurjad vaimud lähevad inimestest sigadesse ja need jooksevad merre.
«Sortsid» esietendub Eesti Draamateatri suures saalis kolmapäeval kell 19