Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2150297t1hd212.jpg)
Eesti keelde tõlgitakse üsna palju välisluulet siinkohal tuleb selle töö olulise edasviijana ära märkida võrgus ilmuv luuleajakiri www.eki.ee/ninniku. Eriti hästi elab eesti keelde tõlgitud itaalia luule.
Maarja Kangro, kelle Zanzotto-tõlget on siinarvustaja juba vaadelnud (EPL 10.2.2006), ja Kalju Kruusa on märkinud järgmise tähise. Nende tõlkes ilmus hiljuti Valerio Magrelli «Luule DNA», mis koondab itaaliakeelseid originaale ja eestikeelseid tõlkeid luuletaja kõigist 26 aasta jooksul ilmunud kogudest.
Omapäi tegutsev
Põhjalikus järelsõnas tutvustavad tõlkijad Eesti lugejale 20. sajandi II poole itaalia luule konteksti, millesse astus värskendava otsustavusega Magrelli. Luuletaja on algusest peale tegutsenud omapäi, väljaspool kirjandusrühmitusi ja -voolusid.
Tema luule suundumused avalduvad eestikeelse kogu pealkirjas «Luule DNA» , mis iseloomustab hästi tema mõistuspärast, ajuti just nagu teadusele viitavat laadi. Erinevates kogudes on Magrelli katsetanud erinevate formaalsete keeltega, nt «Lehelugemise juhistes» matkib ta ajakirjanduslikke rubriike.
Nagu ütlevad tõlkijad autorit tutvustades: «Magrelli kirjutab tekste, millest saab aru: tema selges keeles arutleva kulgemisega luuletustele pääseb lugeja kenasti ligi just mõistusega.» (lk 163)
Põhjalik ja ühtne
Ometi ei ole see rõhutatud teaduslikkusest hoolimata «akadeemiline luule». Magrelli täpsed sõnastused on tundlikud, tabavad ja mitmeplaanilised, mõttekäikude sage segipaisatus ja rägastlikkus on tema keel, tema viis anda edasi enamasti üsna staatilisi nähtusi.
Liikumise ja seismise dilemma avab Magrelli juba esimeses kogus: «Ses eredas ja geograafilises/meeltesegaduses/ei tea ma ikka,/kas olla küla, kust ma läbi lähen/või maa, mis ma seal maha käin.» (lk 23), ent selle probleemiga tegeleb ta ka hiljem.
Tema sisemised väljad on häguste piiridega, sageli suubub ümbritseva staatiline vool temasse või muutub tema ise haaramatuks ümbritsevaks. Neis on intelligentse inimese vastuokslikkust ja ideedega inimese ülevoolavust.
Enamasti jääb luuletaja ise üsna passiivseks, kõrvaltvaatlejaks ka iseenda vahetevahel fantastilistele ja alati läbikomponeeritud mõttekäikudele. Magrelli ei ole rahvalik poeet, tema isepäine stiil kas meeldib või ei. Käesolev tõlkeraamat on põhjalik ja ühtne valikkogu, milles puudub ballast.
Tõlkijad Kangro ja Kruusa on oma töö teinud hästi, tõlgetes on rõhk eelkõige heal eesti keelel ja sisul (hea küll, Magrelli vabavärsis ei olegi tõlkeraskus koondunud vormi ümber), ja mis olulisim tõlkijad on teinud oma töö hea maitsega. Sidemed Itaaliaga tihenevad.
Valerio Magrelli
Sünd 1957
lõpetas Rooma La Sapienza ülikooli filosoofia erialal ja kaitses samas doktorikraadi
avaldanud 6 luulekogu: «Ora serrata retinae» («Võrkkesta saagserv», 1980), «Nature e venature» («Loomusi ja soodumusi», 1987), «Esercizi di tiptologia» («Tüptoloogiaharjutusi», 1992), «Poesie e altre poesie» («Luuletusi ja teisi luuletusi», 1996), «Didascalie per la lettura di un giornale» («Lehelugemise juhised», 1999), «Disturbi del sistema binario» («Kahendsüsteemi häired», 2006)
Raamat
Valerio Magrelli
«Luule DNA. Il DNA della poesia»
Tlk Maarja Kangro ja Kalju Kruusa
Komake 2006