Lilli Promet

Reedel, 16. veebruaril, täpselt oma 85. sünnipäeval lahkus manalateele kirjanik Lilli Promet. Kui veel 1991. aastal ilmunud «Eesti kirjanduse ajaloo» viienda köite teine osa pühendab Prometile omaette peatüki, siis kümme aastat hiljem ilmunud «Eesti kirjandusloos» taandub tema loomingu käsitlus vaid mõnele reale.

Võiks ju öelda sic transit gloria mundi, kui ma poleks veendunud, et Prometi panus eesti kirjanduskultuuri väärib taasavastamist.

1922. aastal Petseris kunstnik Aleksander Prometi tütrena sündinud, Riigi Kunsttööstuskoolis keraamikat õppinud, sõja ajal Tatarimaal tagalasse evakueerunud, pärast sõda ajakirjanikuna leiba teeninud Lilli Prometi läbimurre Eesti kirjandusparnassile toimus 1960ndate algul.

Silmapaistev vormi- ja erk konfliktitaju, mis ilmnes kohest tunnustust leidnud novellikogudes «Roosa kübar» (1961) ja «Lamav tiiger» (1964), tegid Prometist tuglasliku novellitraditsiooni jätkaja.

Praegune lugeja võib imetleda Prometi miniatuurides ja novellides, aga ka luulekogudes «Iibelpuu» (1970) ja «Õhtusel alleel» (1989) eesti keele nõtkust lause- ja sõnarütmika loomisel ning autori võrratut verbaalset maalimisvõimet.

Prometi tähetundideks said romaanid «Meesteta küla» (1962), mis kujutab Takmaki külla evakueerunute väikese ühiskonna kujunemist, ja «Primavera» (1971) Itaalia reisipäeviku põhjal kirjutatud armastusromaan. Mõlemad teosed, milles eesti kirjanduses suhteliselt erandlikuna kujutatakse ka teiste rahvaste esindajaid, pälvisid vastaka vastuvõtu, ent levisid samas kiiresti üle eesti keele piiride.

Esseeraamatus «Raamita pildid» (1976) ütleb Promet kirjanduse olevat inimese vaimse territooriumi, kus tema on otsinud harmooniat ning püüdnud Konfutsiuse eeskujul leida inimsuses tarkust ja armastust.

See tee on nüüd lõppenud, kirjutatu jääb ja alati leidub keegi, kes selle juurde naaseb.

Rein Veidemann