Tugev külaline tuli Lätist

Peategelased ema (Līga Vītiņa) ja isa (Mārcis Maņjakovs). Foto: Berit-Helena Lamp

Genialistide klubis Läti rahvusteatri «Bille» ära näinud, oli mu esimeseks reaktsiooniks pigem heatahtlik õlakehitus, kogu Oma-Draama programmi ära näinud, pean seda aga siiski festivali tugevaimaks külalislavastuseks. Valdis Lūriņš on lavastada võtnud Läti ühe esipoeedi, Nobeli nominendi Vizma Belševica romaanitriloogia, kuid teinud seda võrdlemisi fantaasiavaeselt.

Tegelikult on see aga probleemiks rohkem välisvaataja silmale, sest arvestades Belševica tähendust lätlaste jaoks, on tegu igati väärika autorisõna väärtustava lähenemisega. Ehk võinuks ka festivali eeltutvustuses olla rohkem infot meil siiski võrdlemisi vähetuntud poetessi kohta, samas on mõistetav, et lätlased pressiteksti autoritena seda vajalikuks ei pidanud.

Huvitava kokkusattumusena viibis Tartus festivali ajal ka poetessi poeg Jānis Elsbergs ning tunnike pärast etendust olnuks võimalik Emajõel laeval Pegasus «Luulesõidu» raames temagi loomingut kuulda.

Siiski ei ole Belševica elu ja loomingu sügavam tundmine eelduseks «Bille» tegevustiku mõistmisele. Romaanitriloogia on küll pooleldi autobiograafiline ning väikesest tüdrukust peategelase silme läbi jutustatakse lugusid, mis sarnanevad poetessi enda sügavas vaesuses möödunud lapsepõlvega.

Peategelasteks ongi autori alter ego väike Bille (Dace Bonāte), alkohoolikust isa (Mārcis Maņjakovs) ja habras ema (Līga Vītiņa), vajadusel kehastuvad samad näitlejad aga ka teisteks tüdruku lapsepõlve täitnud tegelasteks. Ometi ei ole «Bille» niivõrd poetessi kujunemislugu, kuivõrd sissevaade Teise maailmasõja eelse «teise Läti» olustikku. Korraks sammub üle lava ka valge salliga president Kārlis Ulmanis.

Klassivahede teravust mahendab aga väikese lapse mälufilter, mis muudab meenutused pigem südamlikuks tagasivaateks sõjaeelsele kodutundele. Lugu esitatakse heade näitlejatöödega, kuid taju kippus väsitama lavastusvõtete üheplaanilisus. Eepilise teatri laadis lavastus jääbki sõna otseses mõttes eepiliseks: loetakse ette romaani ning illustreeritakse seda, mitte ei mängita lahti.

Seetõttu ei küüni lavastus päris «festivalilavastuse» visuaalvõtmesse, kuigi vastavat taotlust võib aimata. Lavalist kujundivaegust püüab aga kompenseerida elav muusika Valdis Zilverise esituses.

«Bille» Vizma Belševica
Läti rahvusteater
Lavastaja Valdis Lūriņš

OMADraama
•    Tartus 8.–12. septembrini, Draama 2009 raames.
•    Baltimaade algupärase dramaturgia festival, igal aastal erinevas Balti riigis.
•    Programmis võistles viis lavastust.
Auhinnad:
•    Tiit Ojasoo – parim lavastaja, teater NO99
«Kuidas seletada pilte surnud jänesele»
•    Ago Anderson – parim näitleja, Pärnu Endla
«Janu»
•    Marika Vaarik – parim performance, teater NO99
«Kuidas seletada pilte surnud jänesele»
•    Marta Vosyliuté – parim kunstnikutöö, teater Utopia «Dekaloog»
•    Ene-Liis Semper – parim lavastaja, teater NO99
«Kuidas seletada pilte surnud jänesele»
•    Martin Algus – parim dramaturg, Pärnu Endla
«Janu»