/nginx/o/2008/11/13/93568t1h1f46.jpg)
Kahlemata on Eesti geniaalne draamamaa, nagu mainis kõrvalolevas intervjuus ka Inglismaa üks tunnustatumaid teatrikriitikuid Ian Herbert. Draamafestivali ajal oli võimalus Tartus Genialistide klubi teise korruse saalis Eesti kaasaegsete draamakirjanikega tutvust teha.
Hubane, sisutihe ja lummav interaktiivne näitus «draamamaa» haaras hetkega endasse.
Tundus, et genklubisse võiks jäädagi – seintelt näitekirjanike elulugusid uurima, põrandalt remarke veerima, vanu kavalehti ja näitemänge sirvima, kamapalle suus sulatama, lavastuste salvestusi vaatama, aga kõige rohkem kotil lösutama ja 12 eesti draamakirjaniku vestlusi jälgima.
Mõistagi tegeldi kõigepealt defineerimisega, kus üldse asub näidend kirjanduse kontekstis – on see kõrge või madal, lihtne või raske žanr. Näiteks Jaan Undusk leidis, et draamavorm on autorile justkui lihtsam, andes talle rohkem ette kui ilukirjandus: «Näidendis on alati mitu tegelast, kui üks jääb jänni, tuleb teine ja aitab välja. Ja sa ei pea draamas tegelema looduskirjeldustega – autorile on need tüütud kirjutada ja lugejale tüütud lugeda.»
Nooremad tegijad panid žanri piirid enam küsimuse alla. Jim Ashilevi näiteks sattus mõtisklema remarkide vajalikkuse üle: «Ma üks hetk mõtlesin, et äkki peaks kirjutama näidendi ilma ühegi remargita, ainult dialoogipõhise /.../. Äkki näidend on ise üks nendest värvipottidest, et mul autorina poleks vaja rõhutada, milline keegi välja näeb või milline kellegi tuba on.»
Urmas Vadi keelitas, eeskätt raadioteatri lummusest, aga ilmselt sama palju ka oma piiritust fantaasialennust lähtuvalt dramaturgias alati saladust hoidma, mängu ilu mitte rikkuma: «Kui mingi visuaalne pilt sinna (raadioteatri – toim) juurde teha, siis see muudab kohe asja konkreetseks ja labaseks. Sa nagu tead ja aimad midagi, aga siis tuleb keegi ja ütleb, et see ongi nii.»
Kivirähk võttis ette kunstniku igavaese dilemma kommertsi ja isikliku loometahte vahel: «Tuleb saavutada selline seisund, et ka tellimuslugu poleks enam tellimus, vaid ainuõige asi, mida tol hetkel teha. Vastasel juhul pole mõtet üldse midagi kirjutada, tuleb mingi jama.»
Hea ja mõtlemapanev näitus oli. Ning meenutades eelmise aasta «NATTIUMi» tundidepikkusi intervjuusid, tuleb tegijatele au anda, et seekord oli kahe ja poole tunni jagu parimaid palu juba valmis kokku lõigatud.
/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)