P, 29.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti teater vajab eelkõige teravaid kääre

Eva Kübar
Eesti teater vajab eelkõige teravaid kääre
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Uku Uusbergi möödunudsuvine töö «Vahepeatus» sai festivalil suisa kaks auhinda, üks neist läks isiklikult Uusbergile kui lootustandvale talendile.
Uku Uusbergi möödunudsuvine töö «Vahepeatus» sai festivalil suisa kaks auhinda, üks neist läks isiklikult Uusbergile kui lootustandvale talendile. Foto: Lauri Kulpsoo

Laupäeva õhtul pärjati Tartus Ateena keskuses Eesti kahe möödunud aasta silmapaistvamaid teatritegijaid. Draama 2009 lõpugala avasid valitud stseenid Margus Kasterpalu sellesuvisest lavastusest «Küüni täitmine».




Pärast seda sai sõna rahvusvaheline žürii, kes esines mitmekülgse ja konstruktiivse kriitikaga Eesti teatri suunas. Murepunktidena jäid kõlama halvad ja ette valmistama tõlked, liiga pikad lavateosed, puudus tugeva käega lavastajatest, kes suudaksid näidendid uuele kunstilisele tasemel viia, samas kiideti meie omamaise dramaturgia kõrget taset ning rahva suurt teatriarmastust – näiteks üllatusid välismaalased siiralt kell 11 laupäeva hommikul «Lõputul kohvijoomisel» täis saali nähes.



Lähemalt viskab Eesti teatrile kõrvaltvaataja pilgu Draama 2009 žürii liige, Briti teatrikriitik Ian Herbert.



Uku Uusbergi lavastus «Vahepeatus» korjas kümnest auhinnast kaks. Milles selle lavastuse võlu on?


Tegelikult on need kümme auhinda kõik ühesuguse kaaluga. Ja põhjus, miks me ei valinud «Vahepeatust» näiteks parimaks lavastuseks, on, et meile tundus, et nii lavastaja kui näitekirjanikuna on Uku Uusberg suuteline enamaks. Ka juba tema järgmine töö, kõrvalprogrammis nähtud «Pea vahetus» tõestas, et ta on arenenud ja suudab lavastajana materjali kindlamalt käsitleda.



«Vahepeatuse» valisime välja eelkõige kolme meesnäitleja väga tugeva ja energilise mängu eest. Samuti suutis Uusberg hästi ühendada näitekirjaniku ja lavastaja rolli ühes isikus, mis juba oma olemuselt on väga riskantne ettevõtmine, mida ma ei soovitaks ühelegi noorele näitekirjanikule.



Muidugi on ka nõrku külgi – kõigepealt juba see lapsemeelne süžee ning klišeelik ja sentimentaalne lõpplahendus. Kuid hoolimata sellest naiivsusest lavastus tervikuna töötas. Ja nagu ma ütlesin ka oma kõnes – õnnelikud lõpud hakkavad Euroopa teatrisse tagasi tulema. 



Millisena näete Eesti teatripilti nähtud 15 lavastuse põhjal?


Teil mängitakse vähe klassikalist teatrit, vähe tõeliselt raputavat avangardi, vähe vastuolulisi lavastusi.



Kahtlemata on teie suureks tugevuseks head näitekirjanikud ja julgus neid kasutada. Paljudes maades on näiteks ka nii, et leitakse küll üles head dramaturgid, kuid neid ei kasutata.



Oma lühikeses kõnes žüriiliikmena viitasite, et meie peamine probleem seisneb dramaturgias. Selgitage palun lähemalt.


Mõtlesin eeskätt seda, et peaaegu iga lavastuse puhul on teie nõrgaks küljeks pikkus. Peaksite oma teatrites viimastesse proovidesse kaasama kellegi kõrvaltvaataja, kes ütleks: oodake, see mõte käis teil juba läbi, pole vajadust seda kaks korda öelda, või siis: oodake, see stseen kestab 20 minutit, aga sisu kannab 10 minutit.



Näiteks ka lavastuses «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» demonstreeriti meile suurepärasel tasemel mitmeid lavakooli harjutusi ja me saime aru, et kunst ongi see, mille valmimine võtab kaua aega, kuid küsimus ongi, kas seda kõike peaks teatris sel määral näitama.



Milline on Eesti teatri positsioon maailma kontekstis?


Teil on siin 15 teatrit, Pariisis ainuüksi on juba 150 teatrit. Poolas on mitusada teatrit. Teil on väike teatriühiskond ning ka kena teatripublik, kes käib palju teatris ja armastab teatrit, kuid ka seda publikut tuleks õpetada – et nad ei hakkaks mitte iga asja peale tormiliselt aplodeerima, vaid paneksid ka tähele, et see või teine näidend on liiga pikk.



Vene žüriiliige Marina Davõdova märkis, et vahel talle näitemäng ei meeldi, aga tundub, et eestlased saavad sellest aru. Kuidas teile tundub – kas teemad meie teatris on liiga Eesti-kesksed?


Arvan, et Davõdova mõtles eelkõige seda, et teie teatris tegeletakse eelkõige eesti asjaga. Kuid minu arvates on see «teie asi» tegelikult paljudele tuttav. Näiteks teemad, mida käsitletakse «Vahepeatuses» ja «Janus», on kõigile tuntud. Samuti isiklik kriis «Linnas».


Kuid ma ei oleks oodanud sellist romantilist bulvarikomöödiat nagu «Börs ja börsitar» festivali põhiprogrammis. See oli minu jaoks tõesti suur üllatus, aga samas oli lavastus suurepäraselt tehtud ja mulle see väga meeldis.



Samuti ma olin õnnelik vene teatri «Hullumeelse päeviku» üle, sest nende lavastus oli igati lõpetatud tervik, nad teadsid, mida nad tahavad teha ja seda nad tegidki. Muidugi paljud minu kolleegid žüriis arvasid, et see oli halb kunstiline teater.



Mida arvate Eesti n-ö poliitilise teatri ühest näitest, lavastusest «Kuidas seletada pilte surnud jänesele?»


Ma nautisin seda õhtut väga, kuid nagu juba ütlesin, oli see lavastus liiga pikk. Väga hästi näidati nii kunsti ja ka poliitika tegemise protsessi. Ning see, et Marika Vaarik kultuuriministri rollis sai preemia nii meie kui ka Balti žüriilt, näitas, et isegi kui tegu oli vaid naljaka tegelaskujuga, siis ta andis väga hästi ja täpselt edasi kunstiinimese vastaspoole, poliitiku, argumendid. Just vastase seisukoha ära kuulamine oli selle lavastuse üks tugevamaid külgi.



Mida te veel Eesti teatrile soovitaksite peale selle, et lavastusi tuleks kärpida?


Olge avatud otsima oma noorte tegijate hulgast uusi talente – ma olen kindel, et Eestis on nad nii draamakirjanike kui ka lavastajate poolel olemas. Ning oma vanadele lavastajatele öelge: oota nüüd hetk, see, et sa võitsid just auhinna, ei tähenda mitte seda, et sa oled geenius, vaid et sa just alustasid oma karjääri.



Järgmine Draama tuleb 2011. aastal, teatrifestivali korraldatakse 1996. aastast.
Märksõnad
Tagasi üles