Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2156799t1h5434.jpg)
Urmas Eero Liivi dokumentaalfilm «Tervitusi Nõukogude Eestist» otsib vastust küsimusele, miks leidub inimesi, kes paljukirutud NSV Liitu taga igatsevad. Film jutustab Eesti lugu 1940ndatest tänapäevani, esitades pildikesi nõukogudeaegsetest kroonikatest, mis vahelduvad kommentaaridega kunagistelt dissidentidelt.
Viimaste rännakutele Euroopas Tiit Madisson, kes Eestis pettununa otsib uut kodu Kreekas; Lagle Parek, kes on palverännakul Petlemma; ja Tunne Kelam, kes esindab Eestit Euroopa Liidu parlamendis on pööratud ehk liigset tähelepanu, mis jääb filmi ideest enesest pisut eraldiseisvaks. Nende tagasivaatavad kommentaarid lisavad aga filmile värvi ja seostavad seda tänapäevaga.
ENSV kui läänelik unelm
Milline oli siis see eriline liiduvabariik, nagu filmis tolleaegset Eestit nimetatakse?
Okupatsiooni teadvustamine masside hulgas kadus kiiresti ning valdav osa elanikkonnast kohanes elu ja sovetlike tingimustega. Koos Hrutovi valitsemisajaga algas NLi kuldaeg. ENSVd kui Nõukogude Liidu läänelikku unelmat illustreerivad pildikeeles glamuursed ülesvõtted missivalimistest, moedemonstratsioonidest ja üle suure kodumaa kuulsatest ja edukatest Eesti estraadilauljatest.
See oli vaid mündi üks pool. Karjeristid astusid kommunistlikusse parteisse ja omandasid nõukogulikud käitumisreeglid. Nagu Tunne Kelam tabavalt märgib, vaatavad parteikoosolekute ülesvõtetelt vastu «surnud inimesed». Süsteem, millel puudus legitiimsus ja millesse ei usutud, muutis inimesed, kes end sellesse lasid tõmmata, passiivseteks ja elututeks orjaks.
Elu kui farss
Nõukogude Liit kasutas propagandamasina alustaladena tasuta arstiabi ja haridust kõigile. Samad võtted on omased mitmetele totalitaarsetele süsteemidele esimesega ostetakse rahva heakskiitu, teine on oluline ideoloogilise «inimeste tootmise masinana». Nõukogude haridus kujundas inimestes maailmanägemise ja mõtlemissüsteemi, mis lõi alused homo soveticuse elule ja tegevusele.
Pärast Brenevi surma hakkas NL seesmiselt järjest enam lagunema, jõudes eriti kiirete pööreteni Gorbatovi võimuletuleku järel. Nõukogulik elu oli muutunud farsiks, mille üle järjest avalikumalt irvitama hakati. Järgnesid eufooriline laulev revolutsioon, iseseisvumine ja entusiasmiga alustatud riigi ülesehitamine.
Filmi üllatavamaks osaks võiks lugeda lõpukaadreid. «Vaba Eesti juuli-september» ja Nõukogude kroonikatest tuttav reibas hääl hakkab kiitma tänapäeva saavutusi.
«Eesti ehitajad on hakkama saanud suurepärase saavutusega. Viimase kahe aasta jooksul on nad ehitanud rohkem uusi elamuid kui viimase kümne aasta jooksul kokku. Uue kinnisvara omanik perekond S võib olla õnnelik maal, kus kõik võivad saada kaasaegse kodu. / / Piisab ainult heast töökohast ja kõigest 30-aastasest pangalaenust.»
Mis on muutunud?
Nõukogude dokumentaalfilmi imitatsioon ütleb välja selle, mille propaganda ütlemata jätab, soovides vaatajais tekitada küsimuse: mis siis tegelikult muutunud on?
Kui 1970ndate «Nõukogude Eesti» esitas õnne tipuna kõigi mugavustega korterit äärelinna magala paneelmajas, siis tänaseks on unelm vahetunud papist majaga keset põldu. Koos eluasemelaenuga.
Lookas laudadega kolhoosipidude aset täidab Õllesummer. Kui ressursse napib, siis aitab tarbijalaen. Nõukogude ideoloogiaaparaadi on välja vahetanud läbilöögivõimet kultiveeriv eliitkool. Vanemate paksu rahakotiga.
Filmi kangelased nimetavad Eesti rahvast sõltlasteks, arutuiks tarbijaiks ja panga orjadeks.
Tervikuna jääb nostalgilise filmi sõnumina kõlama pessimistlik alatoon ühest liidust oleme astunud teise, aga kui minevikus olime raudse eesriide varjus ahvatlev ja eesrindlik trendiriik, siis tänapäeva Euroopas oleme ühemõtteliselt tundmatu ja mõjuvõimuta väike provints.
Uus Eesti dokfilm
«Tervitusi Nõukogude Eestist!»
Reissöör Urmas Eero Liiv
Tallinna kinos Sõprus
alates 17. veebruarist