Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2156801t1h1f5d.jpg)
Keskkonna mõju põhjarahvaste emotsionaalsele stabiilsusele on arutlusteemana püsinud läbi sajandite. Psüühiliste häirete põhjusteks on peetud põhjala inimeste vitamiinivaegust, pikka ja pimedat polaarööd, aga ka seda, et ollakse sunnitud pika aja vältel suhtlema kitsa inimesteringiga.
Arktilise hüsteeria terminit on kasutanud isegi soome kirjanduse uurijad. Nüüd on jõudnud Pärnu teatri lavale teos, mis 2004. aastal sai Soomes aasta parima näidendi auhinna ning mille autorimääratluse «arktiline tragöödia» võikski täpsustada «arktiliseks hüsteeriaks».
Sõgedad tegelased
Sama teemaga on Endla kokku puutunud varemgi. 1988. aastal lavastas Mai Murdmaa Arto Paasilinna romaanil baseeruva «Ulguva möldri», 2000 jõudis Andres Lepiku seades lavale Rosa Liksomi «Family Affairs». Üldisest pildist eristuvate ja õnnestunud etenduste eluiga jäi tollal kahjuks lühikeseks.
Uus katse, Leea Klemola «Kokkola», sobib siia ritta. Kes ei tahaks näha Andrus Vaarikut mängimas vanamutti, kelle intsestisegune armukirg viib tegelaskonna külmale merejääle kuumi suhteid klaarima. Mis salata, pärast esimesi jaburusi jõuab saali omajagu ka peategelase patoloogilisevõitu traagikat.
Ka teine külalisnäitleja, Kleer Maibaum, vaevleb jõuliselt endassesulgunud omasooiharas armuhulluses. Vaatamist jagub: intsestimaik ja intsidendid, armastus ja ahistus, alkohol ja autosugestioon.
Tõsiilmelise soome sõgeduse parimateks kehastajateks saavad aga firma Eravedu Piano Larsson töötajad (Sepo Seeman, Lauri Kink ja Ago Anderson). See sõgedus segi põhjamaise aegluse, häirimatu (vahetu) enesepaljastamise ja vääramatu sihikindlusega pakub hüsteerilisi naerukohti.
Elu puudutab
Bussiseltskonna toimetamiste pärast tahaks lavastust veel vaadata. Seeman kamba juhina teeb mitmes stseenis suurrolli tasemel tööd. Teise vaatuse alguse meeleheitest purjakil Piano Larssoni (Seeman) ja Maura Zeppelini (Maibaum) arveteklaarimine on nii eluliselt tühine, et vaata ja imesta.
Aga kui kogu etenduses ongi ilusaid osatäitmisi, puudub ühtne trupimäng ja mõni kõrvalosatäitja taandub statistiks. Ühe asemel oleks laval justkui mitu eraldi truppi, kes lõpuks tervikut ei moodustagi. (Kaleidoskoopilisest stseenide reast koosnev näidend seda ometi teeb?)
Laval vahelduvad vaimustavalt lollid ja tõetruud hetked täismõõtu igavusega, milles põhjamaiselt kontsentreeritud vaikimise aset täidab tavaline tühjus. Lavastaja on teinud tööd kohati hoogsalt, aga palju energiat on kulunud ka naljatäiteks ja publiku irriteerimiseks. Lugu jääb rabedaks.
Eluline äratundmine on paraku naljakam kui killu rebimine.
Pille Jänese lavakujundus on ilus nagu ikka. Paraku puudub seal jäine külmus, mis sõgeduse põhjustaks. (See etteheide võib minna ka näitlejatele. Soomlase vaikiva pealispinna all hõõguvat kuumust nad küll mõistavad kujutada.)
Maimu Bergi kirjanduslik tõlge pole kuigi eluline, nii et keelepruugi pärast muretsejad võivad rahul olla. Villu Tamme omaaegne Liksomi eestindus oli söakam ja mõjusam.
Võrdluses jääb alla
Võrrelduna Endla kunagiste soomeldustega jääb «Kokkola» lõpptulemus eelmistele alla. Kui «Ulguva möldri» puhul võis rääkida koreograafist lavastajaga sõnateatrisse jõudnud kujundiküllasest teatrikeelest ning «Family Affairsi» puhul äärmuslikke peresuhteid kehastanud jõulisest ja mänguliselt ühtsest trupist, siis «Kokkola» üldmulje on tavalisem.
Tehakse ilmselget teatrit. Vaimustavad välgatused ja mõned väga head sooritused jätavad asja plusspoolele. Näidendi autor on tööd hästi teinud, lavastaja jääb alla. Eravedu Piano Larssonile läheb hyvää paskaa eriauhind.
Uuslavastus
Leea Klemola «Kokkola»
Lavastaja Ingomar Vihmar,
lavakujundaja Pille Jänes
Osades Andrus Vaarik,
Jüri Vlassov, Sepo Seeman, Kleer Maibaum jt
Esietendus Endla teatris 23. veebruaril