Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2157695t1h82a9.jpg)
Lapsena meeldisid mulle vene operetifilmid. Omalaadses muinasjutumaailmas toimetasid armusekeldusi kaunites kostüümides ilusad inimesed. Seekordne teatriskäik oli nagu kohtumine kunagiste lemmikutega.
Ooperi esietendus, kus ooper viimasel kohal, aga see-eest nii palju inimlikku tühisust, kosjasobitamist ja abielurikkumisi.
Särav lavakujundus, kenad kostüümid, võltshabemed ja parukad. Mulle on see lapsest saati meeldinud ja meeldib ilmselt ka edaspidi. Tore eskapistlik meelelahutus, mil ümbritsevaga pistmist pole, kuigi teksti oli püütud lõimida ajakohaseid naljakesi.
Lõpuks isegi väike moraliseeriv näpuviibutus kodanlastest publiku kunsti lämmatavate maitse-eelistuste suunas, aga seda parasjagu nii mõõdukas koguses ja kerglases vormis, et publik ennast selles patus süüdistama ei hakkaks.
Vilma Luige üllatus
Näitlejad esinevad tuntud headuses. Anne Valge, Arvo Raimo, Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Karol Kuntsel teevad kõvad karakterrollid, aga ei üllata millegagi.
Üllatab hoopis Vilma Luik meestemurdja-kintsuväristajana. Sobib küll. Helilooja Bizetd mängiva Priit Võigemasti kehalisele väljenduslikkusele võrdset ei leia lavadel üldse tihti. Musikaalne ja vaimukas mees nagunii.
Bizet sõpra Ernest Guiretd kehastava Andres Tabuni puhul on asjad lihtsalt paigas. Mitte midagi liigset, vaata ja rõõmusta hea näitleja üle, kes mängib päris inimest.
Ilus asi näitlejad mängivad korralikult, etendus ei veni, muusika ja valgus on paigas, teatraalne lavakujundus avaldab muljet. Midagi aga oleks nagu kahe silma vahele jäänud. Etendus ei räägi õieti nagu millestki. Ei ooperist, koomikast ega vist mitte ka armastusest.
Kerglus kui väärtus
Midagi tunnuslikku on selles, et riigiteatrist lahkunud rahva lemmik asub muude toimetamiste kõrval lavastama. Tuntud teater, kindla peale materjal. Miks ta seda teeb? Pragmaatilisest rahateenimisvajadusest, enesetunde kõditamiseks, soovist midagi publikule öelda?
Enim kahtlustan esimest, vähim viimast. Pole aga hullu. Publikule lugu meeldib, olen selles kindel.
Kes tahakski kuulda tõdesid vastu tahtmist või pärast väsitavat tööpäeva millestki asjalikust keskustella?
Asjalikud asjad on tüütud, probleemsed vastikud ja kirglikud tekitavad piinlikkust. Väikelinna teater peab sellega arvestama. Ooper olgu tagaplaanil, Ugala püsigu lainel! Vähemalt seekord. Tsiteerides noort näitlejatudengist ja lavastajahakatisest sõpra: midagi nii ebaolulist ei ole ammu näinud. Tühiseks ajaviiteks sobib küll.
Uuslavastus
Nagle Jackson
«Opera Comique»
Lavastaja Marko Matvere
Kunstnik Jaak Vaus
Näitlejad Anne Valge,
Arvo Raimo, Vilma Luik,
Luule Komissarov, Maria Soomets, Priit Võigemast, Andres Tabun, Peeter Jürgens, Karol Kuntsel ja Arvi Mägi
Esietendus 3. märtsil Ugalas