Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2162605t1heaf9.jpg)
Monika Mattieseni juhitav loominguline ühendus Küberstuudio esitab ja tellib ohtralt eesti heliloojate loomingut, aga puutumata ei jää ka loojad mujalt. Küberstuudiol läheb hästi.
Selle tunnistajaks on kontserdid respektaablitel maailmalavadel Londonis, New Yorgis, Pariisis. Varsti ilmutatakse kontsertsalvestused ka DVD-l. Küberstuudio on Eestis võrdlemisi erandlik nähtus, sest pakub pinget nii paduakadeemilisele ringkonnale kui ka liberaalsemale loojate, esitajate ja interpreetide perele.
Ettevaatlikult uudne
Siiski on Küberstuudiost üllatavalt keeruline kirjutada. Miks? Ühest küljest vaimustab Monika Mattieseni ja Margo Kõlari entusiasm ja huvi multimediaalsete keskkondade vastu. Selles on avastamisrõõmu ja vaprust.
Hoolimata sellest, et postmodernismi on juba mitu korda surnuks kuulutatud ja et (võib-olla) on juba käes mingi uus-istlik ajastu, on distsipliinide sulandamine, meediate krossimine, cut-up, difusioon, lipp-lipi-peal-mõtlemine, risoom, simulaakrum et cetera endiselt hip ja popp. Või ütleme... pigem norm ja konventsioon.
Aeg on läinud edasi ja uuslooming ei saagi olla muud kui ajastule omane ehk kõikelubav ja kõike tunnistav. Ütlesin «vaprust», sest interdistsiplinaarsuse ja multimediaalsuse, minu poolest kas või trans-, pan- või metamediaalsuse vahendid näivad Eesti klassikalises muusikas ikka veel äärmuslikud olevat.
Vähemalt paistab see silma küberlaste loomingut käsitlevate artiklite ja Monika Mattieseni antud intervjuude alatoonist. Aga miks?! See kõik on ju tänapäeval pelgalt elementaarne.
Säärane ettevaatlikkus tekitab tunde, et vorm valitseb sisu üle. Just nagu pühitseks rõhutatud vaimsus sisulist peataolekut. Rõhutatud hingestatus võib samuti osutuda konventsionaalseks lõksuks.
Kujutage endale ette teatrilaval käsi ringutavat näitlejat hüüdmas «Oo, Jumal», kuigi lae all siravad kõigest värvilised proektorid, ei muud...
Selliseid mõtteid mõtlesin, kui kaameramees keerutas kraanaga peade kohal, kuulates Küberstuudiot Kumus. Andestagu heliloojad ja interpreedid mulle mu üldsõnalisus muusika kirjeldamisel küllap autorid Timo Steiner, Tõnis Kaumann ja Mart Siimer saavad detailsete kommentaaride osaliseks ametivendade suu läbi.
Mehaaniline maik
Liiati pole ju muusikat ennast võimalik kirjaviisiliselt «edasi anda». Keskendun vaid Küberstuudio fenomenile.
Tihti tekitas kuuldud muusika jäik dünaamika ja hektilisus tunde, et see kõik on kuidagi mehaaniline. Võtted nagu üksikute instrumentide panoraamiline väljatoomine, Vox Clamantise rühmitatud ja lineaarsed läbi saali kulgemised jmt ei tekitanud muud reaktsiooni kui «vaadake, kas pole uudne».
Üllatavaid sulandumisi ja «totaalset elamust» ei sünni. Ometi on see ju «Küberstuudio» taotlus. Sama kehtib valguskujunduse ja video kohta.
Erandiks pean Toivo Tulevi «Teine kallas, vaikuses hommikune vihm» esitust. Tulev teab, mida teeb, ja Tõnu Kaljuste taktikäe all oli seda ka kuulda. Jään vaid ootama päeva, mil Toivo oma poja Taaviga midagi koos kirjutab, on ju Taavi Tulevi ehk WOCHTZCHÉE näol tegemist juba tunnustatud «elektronmuusikuga». Warum nicht?
Multimeedia
Elektroakustiline Küberstuudio
Kavas multimeediateosed eesti heliloojatelt 20. märtsil Kumus