Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2162993t1h487f.jpg)
Veel eelmise sajandi keskel või isegi lõpus mõjunuks mõisted massikultuur ja kirjandus suuremale osale haritlastest pigem vastandlike märkidena. Kui esimest käsitleti kommertsliku ja odava pseudokultuuri tootmisena, mida inimhulkadele peale suruti, siis kirjandust peeti kahtlemata olulisimaks rahvuskultuuri komponendiks, mille abil loodi ühist identiteeti ning tähendusi oma elule ja tegevusele.
Susan Sontagi enne surma kirjutatud ja eelmisel nädalal Guardianis avaldatud essees tsiteerib autor 18. sajandist pärit lauset, et rahva suurus peitub tema kirjanikes. Tänapäeva kirjanikele enam alati nii kõrgeid nõudmisi ei esitata.
Kõikehõlmav kultuur
Massikultuur haarab praegu kõike ning üheselt negatiivsed definitsioonid selle mõtestamiseks mõjuvad naiivsena. Nüüdiskirjandus kasutab ühelt poolt materjalina globaalse massikultuuri ilminguid, teisalt muutub ta kohati ise (Eesti puhul küll pigem lokaalse) massikultuuri osaks.
Tundub, et Eestis võib eristada kirjanduses abstraktsel tasandil erinevaid suunitlusi lähtumist globaalsest massikultuurist või keskendumist kohalikule eliitkultuurile. Ideaalis need mõistagi täiendavad teineteist.
Spetsiifilisemalt võib väikeses provintsis kohati tunduda ahvatlevam sarnaneda globaalse massikultuuri tipptegijate, mitte kohalike korüfeedega. Illustratsiooniks sobiks siia Kaur Kender, kes oma väitel tahtis konkureerida Tarantinoga, mitte Jaan Krossiga.
Kes on kirjanik?
Lisaks piiride ähmastumisele eliit- ja massikultuuri vahel võib rääkida ka piiride ähmastumisest kirjutamise ja kirjanik olemise vahel. Kui varem oli tunnete ja läbielamiste avamine rahvahulkadele kirjanike ja kunstnike pärusmaa, siis nüüdseks on samasugune eneseväljendus lahjendatud kujul kättesaadav kõigile soovijaile.
Päevikupidamine, mis varem oli kõige intiimsem ja salajasem kirjutamise viis, on tänapäeval muutunud bloginduseks: päevik on saanud massikultuuri ja -kommunikatsiooni osaks.
Tinglikult võib kirjanikku ja kirjutajat eristada lähtuvalt moraalsetest kohustustest. Nagu kirjutab Sontag, lasub kirjanikul vastutus oma sõnade eest oma rahva ees.
Blogi, mis on eraisiku päevik, muudab kirjutamise kriitikavabaks. See on vabadus ilma vastutuseta.