Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/11/20/13487754t1hbbca.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2164255t1he70d.jpg)
Täna algab Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias nädala kestev rahvusvaheline Põhjamaade pärimusmuusikatudengite konverents RING 2007, mille keskmes on muusiku- ja õpetamisoskuste arendamine. Konverents toimub igal aastal ühes võrgustiku Nordtrad liikmeskoolis.
Pärimusmuusika õpetamisest ja õppimisest räägivad Nordtradi eesistuja Minna Raskinen ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias keelpille õppiv soome vahetusüliõpilane Markus Rantanen.
Raskinen on tunnustatud Soome kandlemängija, helilooja ja õppejõud. Markus Rantanen lööb kaasa Värttinä looja Sari Kaasise ansamblis Sari Kaasinen & Otawa.
Kas pärimusmuusika õpetamine ja mängimine on viimaste kümnendite jooksul oluliselt muutunud?
Minna Raskinen: «Meie professor Sibeliuse Akadeemias (Heikki Laitinen) on selles osas olnud väga innovaatiline ja õpilastele meelde tuletanud, et vaatenurgad muutuvad ja rahvamuusika õpetamisel on küsimused sageli palju olulisemad kui vastused.
Tuginedes oma kogemusele, ütleksin, et meie pärimusmuusika õpetamise viisid ja meetodid ei ole palju muutunud. See, kuidas noored esitavad rahvamuusikat, on alati seotud sellega, millist muusikat tuleb raadiost, telerist, plaatidelt, millised ansamblid on populaarsed jne.»
Markus Rantanen: «Mängides rahvamuusikat, küsib õppur endalt ka, et kas on vaja õppida lugusid täpselt lindi järgi või mitte, kas teatavat autentsust säilitada on oluline. See, mis mind Viljandisse õppima tulles üllatas, olid ansamblitunnid väga palju mängitakse mälu järgi ja ilma nootideta.»
Kuivõrd on erinevate muusikastiilide mitmekesisus mõjutanud rahvamuusika tõlgendamist?
Markus Rantanen: «Minu arvates on eri kultuuride muusika liitmine hea juhul, kui selle muusikaline energia töötab ja toimib. Rootsi muusik ja helilooja Åle Möller arvas selle kohta, et tegemaks koostööd muusikutega teistest kultuuridest peaks muusikul olema välja kujunenud oma joon.
Mulle ei tähenda juured ainult rahvamuusika juuri, vaid inimese tausta tervikuna. Näiteks on mul tugev hevimuusika taust ja see on samuti osa minust.»
Tänapäeval õpetatakse pärimusmuusikat kõrgkoolis ning sellest on saanud kunstivorm. Kas on oht, et kõrgelt haritud folkmuusikud võivad rikkuda pärimusmuusika algset puhtust?
Minna Raskinen: «Soomes on meil enam kui 20 aastat antud kõrgetasemelist rahvamuusikaharidust. Mõnedes ringkondades kardeti seda just algusaastatel. Nüüd on ilmnenud nii palju erinevaid rahvamuusika väljundeid (lindistuste, kontsertide, festivalidena jne), et «akadeemilised» rahvamuusikud on tõestanud selle hirmu alusetust.
Ma arvan, et inimesed on teadlikud, et vanasti oli rahvamuusika samuti elus, käesoleva aja muusika ja seega muutuv. Miks peaks rahvamuusikat hoidma muuseumis klaaskarbis, kui kõigil teistel muusikastiilidel on lubatud tänapäeval muutuda ning elada?»
Pärimusmuusika konverents RING 2007
Toimub Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias 27. märtsist kuni
1. aprillini.
Osalevad TÜ VKA pärimusmuusikatudengid ja õppejõud ning sadakond tudengit Soomest, Rootsist, Norrast ja Taanist. Eesti publik saab osa neljast Põhjamaade ja oma rahvamuusikat tutvustavast kontserdist.
Nordtrad on võrgustik Põhjamaade akadeemiatest ja ülikoolidest, mis pakuvad kõrgharidust pärimusmuusika valdkonnas.