Naised, tants ja muusika – liikumise lummuses

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Naisefiguurid muusika rütmis: Sirje Protsini «Pöördes III».

FOTO: Repro

Sirje Protsin astus kunsti rataste kujutamisega. Lendava ratta modulatsioonid, pöörlevate konstruktsioonide arvukad variatsioonid olid korduvalt (1994, 2000) eksponeeritud Tartu Kunstimajas jm.

Sel näitusel on eeterlikult kerged, maneerlikud, samas maised naisefiguurid muusika rütmis. Uus teema vallandus Katrin Essensoni moodsa tantsu tundide fotografeerimisega 2001. aastal.

Tantsumaailm avanes fantastilise müsteeriumina. Järg-nesid tantsuteatri pildistused Taanis, Saksamaal, Tartus (Andrus Laansalu lavastused). Müncheni ooperi- ja balletiteatri proovisaalis pildistas Protsin

50 tantsijaga treeningut. Erilise mulje jättis Itaalia panga avamiseks loodud grupitantsu proovietteaste.

Abstraktne ja konkreetne

Muusika ja tants ühelt poolt, teisalt mõttetöö ja pildiline reaalsus. Tantsijate avatus puudutab sügavalt hinge: ekspressioonis avaldub inimese intiimne pool. Protsin arvab, et sellest teemast piisab talle kogu eluks. Fotograaf vaatab ja salvestab, maalija taastab mulje. Elamuse kaudu tulevad värvid ja muudetud rõhuasetusega teravdatud poosid.

Erinevad kunstid hakkavad koos tööle, sünnib uus paradigma. Õrnale balletile on eelistatud futu-dadalikku pingestatust, tempo liigendatust. Sellest ka disharmoonia värvis, püüd ületada pallaslikku täiusetaotlust, tasakaalustatust ja head maitset, mis mitmeid koolkonna maalijaid on avangardiideede realiseerimisel seganud.

Kunstnik hoidub teadlikult maalipindade ületöötamisest, jättes osa pildist «tühjaks». Need on kui pausid täis vaikuse muusikat. Samas märgitakse endastmõistetava detailsusega pea- või rinnapartii (Tants III, XI, XIII, XV).

Erilist tähelepanu väärivad pildid, kus käed või käte liigutus kompositsiooni määravadki (Tants III, V; Pöördes III, Kallistus). Maalimise laadi tähistab spontaansus ja inspiratsioon, kuid kõik on mõistuse kontrolli all.

Säärase töössesuhtumise produktiivsuse eeltingimus on siirus. Protsini naisfiguuride ilu saab aga eristada sõnadega «maneerlikkus-teatraalsus-glamuur». Lähtealus, mis maalide tõlgendust märgatavalt laiendab.

«Ajalooline manerism oli ühiskonna kõrgkihtide kunst, mida iseloomustas rafineeritus ja kunstlikkuseni küündiv kunstipära. Maneristid olid rõhutatud subjektivistid. Neid huvitas vaimu- ja hingeliigutuse vahetu kehaline väljendus, mille täpsuse nimel loobuti loodusjäljenduse täpsusest.

Norme ei määranud enam objektiivne tegelikkus ega kollektiivne kokkulepe, vaid kunstniku ainuline sisetunne, mis vormikatsetustes otsis kujunduslikke vasteid.

Nii maalikunsti kui skulptuuri murdsid sisse dramaatilised valgusefektid ja dünaamilised poosid, mille survel kunstiteose siseruum ähvardas minetada oma ühtsuse ja lõhenedes tungida vaataja ruumi.

Teisalt kaasnes manerismi kunstlikkuse ja teatraalsusega paratamatult teatav «tehtus», poseeritus, külmus. /…/ Tõepoolest ühendab kõiki maneristlikke esteetikaid teatrikesksus, teatraalsus, lavastuslikkus.» (Linnar Priimägi «Manerism Manerismi esteetikast», PM 14.06.1995).

Tunde pretsiissus

Protsini paigutine äärmine täpsus kehade kujutamisel on tegelikult tunde pretsiissus. Mänguline sensuaalsus, sümbolite ja allusioonide vastasmõju võib üllatada.

Kui lähtuda Giorgio Vasari (1511–1574) manerismi karakteristikast, siis leidurlikkus ja veidruste vaim võimaldab selles võtmes vaadelda ka osa Protsini ratta kujutisi. Kunstnik on endaks jäänud: endiselt paelub liikumine, soov maiselt pinnalt tõusta.

Rääkides manerismi esteetikast foto ja reklaami kaudu võib Protsini piltide põhjal rääkida temast kui kunstnikust ja fotograafist. Piltide sobivus publikugalerii baariniššide kohale tõestab nende reklaamijõudu. Galanterismi vältides võib kunstnik oma tantsutüdrukute maalimisel jõuda formaalse täiuse tippu, tõustes seega ka naisekeha parimate kujutajate hulka.

Näitus

Sirje Protsin

«Elutants»

31. märtsini Vanemuise teatri publikugaleriis

    Tagasi üles