Luuletaja Maarja Kangro: ropendada tuleb austusega

Maarja Kangro võitis luulearmastajate südamed oma debüütkoguga «Kurat õrnal lumel». Foto: Peeter Langovits

Poetess Maarja Kangro esitles üleeile oma teist luulekogu «Tule mu koopasse, mateeria». Kuulates esitlusel loetud tekste ja süvenedes raamatukaante vahele, võib olla kindel – tegu on suursündmusega meie praeguses luuleilmas.

Kuulsin publikult muljeid, et su luuletusi on kerge kuulata, kohe saab aru.

No eks ma püüa ettelugemiseks teiste seast niisuguseid luuletusi valida, mis juba ühekordsel kuulamisel toimiksid. Esitlusel oli mul abiks väga hea etlemiskompanjon, pianist Martti Raide. Samas olen püüdnud ka n-ö kuulamisluuletustesse hõlmata laenguid ja pöördeid, mis peaksid tööle hakkama alles hiljem, teksti silmadega üle lugedes.

Mis on hea luule olulisemad omadused?

Üks vana vastus on sisu ja väljenduse õnnelik koostoime: tekitagu see siis tunde loomulikust ühtsusest või andekast nihkest. Mõtete pingestatus, tugev haare. Energia ja selle nõtke suunamine. Aistitav keeleruum, meeldiv ehmatus, millega lugeja teksti sisse tõmmatakse.

Mulle on tähtis luuletaja viisakus, see, et ta oma lugejat respekteerivalt kõnetab. Näiteks ropendamine pole mulle võõras, seda tuleb lihtsalt teha endast ja teistest lugu pidades. Aususe ja empaatiaga.

Luules võiks kehtida «tarkuse presumptsioon», st lugejat tuleks pidada pigem targaks kui lolliks. Ei tohiks tema poole lamedamalt pöörduda, kui pöörduksime iseenda poole.

Luuletaja maailmapildi peenekoelisus või rohmakus määravad väga palju, esimesel juhul võib kirjutada raiuvaid ja lihtsaid luuletusi, ja need on ikka plastilised, teisel juhul hakkab varsti igav.

Kas sul on teiste luuletajate hulgas eeskujusid, mõjutanuid? Zanzottot ja Enzensbergerit ja Magrellit oled kõiki kogu jagu tõlkinud ja nad paistavad sulle olulised olema. Kusjuures neile autoritele on raske eesti analooge leida, nii et ongi värskendav neilt midagi õppida. Seda on su luuletustest tunda. Aga kas on keegi veel?

Mõjutanuid on ilmselt palju, ka negatiivne mõju ehk tahtmine tõukuda või kuidagi polemiseerida on mind mingis suunas liigutanud, ka ideid andnud. Vahel on tõesti nii, et mõni tekst ärritab ja ajab mõttevõrse, kadudes siis ise täielikult.

Meeldinuid, keda olen tõlkinud, on samuti palju, näiteks austerlased Ernst Jandl ja H.C. Artmann oma viisaka musta huumoriga.

Aga tõesti on võimas leida mõni luuletaja, kelle maailm niivõrd võlub, et tahaks temalt tervet valikkogu tõlkida. Luule on niivõrd peen psyche kajastaja, sealt tuleb kohe välja, mis mehe või naisega tegu on, kas sulle ta pilk meeldib. Nii et alguses tekib selline suur äratundmine – ja hiljem hakkab see sümpaatne autor sind mõjutama.

Luules on vist veelgi sagedasem kui teistes kunstides, et keegi, kelle looming sulle lähedane tundub, meeldib sulle ka inimesena.

Keel on taandamatu, kirjutad ühes luuletuses, keelelise olendina. Millisena sa aga keelt mõistad? Kas keel on enesekohane ja -küllane või ikka kajastab keelevälist? Kas reaalsetki? Mulle tundub, et oluline su luuletusi käivitav tõukejõud on kohtumine reaalsega. See kokkupõrge on enamasti äkiline ja kuidagi kohutav (st kohkumapanev). Kas ka pärisnimi on reaalne nagu nt verele rebitud parem pöial?

Kõige huvitavam ongi see keele puutepind keelevälisega. See, mida keel reaalsest justkui enese külge haagiks ja ilmutaks, ent mis ikka kaduma läheb. See kõlab kuidagi lacanlikult, aga selline välgatav kokkupuude reaalsega on tõesti traumaatiline, ehmatav. Luule võiks püüda seda edasi anda.

Keel on tohutult ökonoomne ja plahvatusohtlik, tekitab reaalsuses plahvatusi ja reaalne plahvatab aeg-ajalt keeles. Midagi sihukest ma mõtlesin ka selle «pärisnimega», mis äkki saab mingiks substantsiks ja haavab.

Kas sa kirjutad luuletusi nagu iseenesest, luuletamise kui sellise üle mõlgutamata, või on sul oma kindel ettekujutus, miks, kuidas luuletada? Mulle tundub, et sujuvamalt kujunenud ühiskondade oludega võrreldes kaldutakse taasiseseisvunud Eestis luulevallas lõdvemalt sinna-tänna loksuma, kuidagi teadlikkuseta, nagu reflekside tasandil reageerides. On sul mingid seisukohad, mingid nõudmised enesele?

Luulel on minu meelest suur informatiivne väärtus elutundele ja meelele kuju andjana, sellise elutunde kaardistajana, mis erineb täiesti igasugustest muudest kaardistusviisidest. Ta annab teavet, mida statistika ja ajalugu ei anna, seob eri infotükid vahel väga õnnestunult ajameeleks. Mitte ainult nn sotsiaalse närviga luule (kus meil tõeliselt elegantseid ja teravaid üldistusi tegelikult palju polegi), vaid ka endassesüüvimine ja metafüüsika.

Enesele on mul see nõudmine, et ma ebaviisakalt mugavaks ei läheks. Tore oleks, kui mulle tähtsad inimesed ei tahaks mu tekstide kohta öelda nagu James Bond, kes pärast «paha mehe» trükimasinas hukkumist nentis: «They print anything today» (tänapäeval läheb iga jama trükki).

Raamat

Maarja Kangro

«Tule mu koopasse, mateeria»

Eesti Keele Sihtasutus