Saada vihje

Ruhr ja pott märgivad festivali

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Eine murul: Alexandra Naudet' soolo Stephanie Thierschi lavastuses «Under Green Ground».
Eine murul: Alexandra Naudet' soolo Stephanie Thierschi lavastuses «Under Green Ground». Foto: Ruhrpott

Kultuurifestival
NRW kultuurifestival
«Ruhrpott»
Aprillist maini Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Rakveres

Kõigepealt, see ei ole paraadkultuuri festival. Mitte et seda NRW-s ehk Saksa liidumaal Nordrhein-Westfalenis ei oleks. On küll, Pina Bauschi Wuppertali tantsuteatrist alustades ja Deutsche Oper am Rheiniga lõpetades.

Juba arvud jahmatavad. Ligemale 20 sümfooniaorkestrit, 13 ooperimaja, 21 linnateatrit, 350 muuseumit, üle 400 teatritrupi... Tõeline kultuuriline metropolis, vaatamata sellele, et tegu on ühe Euroopa suurema tööstuspiirkonnaga, kus kokku 18 miljonit elanikku.

Ülimalt tihe asustus, taas Euroopa tihedamaid – üks linn lõpeb ja teine algab. Istud Düsseldorfis rongi, sõidad 20 minutit ja väljud juba Esseni südames – 2010. aasta Euroopa kultuuripealinnas. Bonn, Köln, Dortmund, Duisburg, Oberhausen...

Näitab moodsat palet

Silma hakkab, et mõõku (loe: ekskavaatoreid) on atradeks taotud kõikjal – see on osa NRW teadlikust poliitikast. Düsseldorfis tegutseb endises vagunidepoos Tanzhaus NRW, kahe lava ja kuue stuudioga moodsa tantsu maja. Teine samasugune, Essenis asuv PACT Zollverein on hõivanud mahajäetud söekaevanduse juurde kuulunud saunad.

Näiteid leiab veel ja veel. Tööstusmaastike ja -hoonete taaskasutus on loomulik protsess, nagu seegi, et neisse istutatakse just kultuuri, kõigepealt. Mitte korterelamuid või kauplusi.
Just sellist kuvandit – NRW kui tänapäevane, moodne kultuurimetropol – üritab rõhutada ka «Ruhrpoti»-festival (viitega Ruhri piirkonna kõnekeelsele nimele). Nii ei sisalda eeskava sealse kultuuri akadeemilist, pidulikku osa, esil on see, mille puhul sobib kasutada märksõnu «uus» või «uuenduslik», kindlasti aga «rahvusvaheline».

Mis mõttes? Vaatame nimesid. Rühmituse Ludica installatsioon-etenduse «Nurgas» (nähtav veel täna õhtul Kanuti Gildi saalis) taga seisavad düsseldorflased Naoko Tanaka ja Morgan Nardi ning eestlane Sven Kuntu. In-Jung Jun, samuti düsseldorflane, on punti võtnud ka Andres Lõo – tulemuseks interdistsiplinaarne lavateos «Kingitus» - kiikamas tarbimismaailma särava pakendi taha.

«Europiraadidki» esindab NRW-d, mis sest et esitajaiks hoopis Hamburgi Showcase Beat Le Mot ja Tallinna Von Krahli teater – piisab, on ju lavastus valminud Düsseldorfi, Bonni ja Münsteri toel.

Ulatuslik dessant

Kaasaegne etenduskunst on «Ruhrpotil» esil, lisaks veel tantsukunstnikud Stephanie Thiersch ja Raimund Hoghe, viimane küll vanameister, aga nooruslik. «Oleme võtnud riske, aga kokkuvõttes peaks iga maitse rahuldatud saama,» kinnitas tantsu-/performance'iprogrammi koostaja Priit Raud.

On ka elektroonilist muusikat, huvitavaim kindlasti see, kuidas Martin Juhls alias Marsen Jules inspireerub Veljo Tormisest. Jazzi ja pungi segu mängib ansambel Shreefpunk. Oberhauseni filmifestival läkitab kohale eriprogrammi «Meediakunst».

Programmi kogumaksumus ulatub 2,5 miljoni kroonini. Eesti on ainult üks osa Nordrhein-Westfaleni ulatuslikust kultuuridessandist. Näiteks oli tunamullu Soomes koguni NRW aasta. Eesti kultuur jõudis NRW-sse mullu, kolme Balti riigi ühisfestivali «Scene» raames.

Täpsemat kava vt www.ruhrpott.ee

Postimees soovitab

Kui keegi mäletab, alustas Mark Tompkins Baltoscandalil sealt, kus etendus lõppes. Stephanie Thiersch teeb lavastuses «Under Green Ground» vastupidi, lõpetab siis, kui etendus peaks algama. Paralleelselt lava ülespanekuga unustab tantsija Alexandra Naudet end aegajalt ära, võttes populaarsete viiside saatel sisse poose, mis peegeldavad naise kuvandit läbi sajandite - alates Botticelli «Venuse sünnist» ja Manet' «Einest murul» kuni MTV popmuusikaikoonideni välja. See, mis vaataja ees avaneb, on simulaakrumite maailm. Thiersch küsib, kas tegelikkus, mina ise eksisteerib, üldse. Või – kas seda vaja ongi, enam? Tulemus on tantsuline, intelligentne ja meelelahutuslik (üks ei välista teist ja teine kolmandat), mis püsib püsti tänu Alexandra Naudet, Philippe Decoufle' trupi võrratu tantsija karakterile. 2. aprillil kell 19 Tartu sadamateatris ja 4. aprillil kell 19.30 Kanuti Gildi saalis.

Tagasi üles