Ministeerium šokeeris muuseume liitmisplaaniga

Läänemaa muuseumi direktor Rea Raus kardab, et liitmuuseum viib töötajatelt töörõõmu.

FOTO: Arvo Tarmula / Lääne Elu

Läinud nädalal vapustas kultuuriministeerium 15 maakonnamuuseumi teatega, et kavatseb neist järgmiseks suveks luua ühtse juhtimise ja rahastamisega liitmuuseumi. Töötajad kardavad, et muudatus kaotab muuseumide oma näo.



«See tuli nagu välk selgest taevast, ausõna,» hüüatas telefonitorru Viljandi maakonna muuseumi direktor Jaak Pihlak. «Ei mingit arutelu sellel teemal maakonnamuuseumidega.»



Otsus, mis nii Pihlaku kui ka teised maakonnamuuseumide juhid õhku ahmima pani, tuli kultuuriministeeriumist möödunud neljapäeval. Nimelt soovib ministeerium juba novembri alguseks kokku panna põhikirja ja struktuuri, et luua 15 maakonnamuuseumist üks liitmuuseum. Kehtima hakkaks muudatus järgmisel suvel.



Esmaspäeval ootab segadusse viidud muuseumijuhte ees kohtumine kultuuriministeeriumi asekantsleri Anton Pärnaga. Kuna mingeid selgitusi pole töötajaile seni jagatud, saavad need vaid ette kujutada, mida liitmuuseum endaga kaasa toob või kuidas see üldse toimima hakkaks.



Pihlak avaldas nördimust ja ütles, et otsus on sündinud kabinetivaikuses. «Meile ei ole esitatud isegi seisukohti ega ole antud teada, mis arutlusele tuleb,» nentis ta, avaldades arvamust, et ministeerium valis reformi läbiviimiseks meelega aja, mil avalikkuse tähelepanu on pöördunud lähenevatele valimistele.



Ka nentis Pihlak, et ta ei kujuta ette, kust leitakse muudatuseks raha. «Luuakse uus struktuur nn peadirektori ja tema meeskonnaga, aga see nõuab lisaraha. On see praegu õigustatud?» tekkis tal küsimus.



Muuseumijuhtide suurimaks mureks on see, kas pärast liitmist suudavad maakonna mälukandjad säilitada kõige väärtuslikumat – kohalikku identiteeti.



Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo sõnul ei saa maamuuseumide puhul rääkida lihtsalt kogude haldamisest. «Mina kui koguhoidja ei taha, et millegi suures hoidmine muutuks üleüldiseks Eesti rahvariideks,» ütles ta.



Põllo selgitas, et iga maakond on oma esemete ja päranditega väga tihedalt seotud, ent see on kerge kaduma. «Võime nii kaotada oma näo,» ütles staažikas peavarahoidja.



Samasugust hirmu väljendas Pihlak, märkides, et kuigi mulgikuub on praegu omane Viljandimaale, siis pärast reformi ehk polegi vahet, kas panna see näitamiseks Võrumaale või Hiiumaale.



Kuna kõik muuseumid on kujunenud ise moel ja ajal, kahtles Põllo, kas neid saab liitmuuseumi joonlaua meetodil ühte patta pannes hästi toimivaks muuta. Muretsema paneb muuseumijuhte ka see, kas tulud, mida muuseumid piletirahast ise teenivad, lähevad samuti jagamisele.



«Meil on täiesti tavaline, et vajadusel tuleb muuseumitöötaja puhkepäeval tööle, et mõnda põnevat üritust läbi viia,» ütles Läänemaa muuseumi direktor Rea Raus ja lisas, et lisatööd tehes teadsid inimesed, et teenivad selle raha enda muuseumi jaoks.


«Kui nüüd tekib suur kombinaatmuuseum ja ka tulud, mis me ise teenime, laiali jagada, ei ole meil motivatsiooni lisatööd teha,» selgitas Raus.



Suurt omatulu teenib näiteks Saaremaa muuseum. Direktor Endel Püüa sõnul ei oleks õige, kui Kuressaare lossi vabaõhulava või lossihoovi tulud peaks kõigi teistega võrdselt ära jagama.



Püüa leidis, et muuseumide juhtimine ametnike bürokraatlikust büroost pärsib tööd. «Võib-olla oleks tulemus isegi hea, aga see on analüüsimata ja kiirustatult tehtud,» nentis ta.



Asekantsler Anton Pärn: liitmuuseumisse tuleb uskuda


Maakonnamuuseumide juhte reformist teavitanud kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn leiab, et liitmuuseum on eraldi muuseumidest tõhusam.



Mida toob kaasa muuseumide reform?


Organisatoorseid, kogukondlikke ja tegevuslikke muudatusi maakonnamuuseumide töös. Novembris toome koos töörühmaga välja olulisemad nägemused liitmuuseumi tegemisel.



Loodate vähem kui aastaga muuseumireformi lõpule viia. Kõlab utoopiliselt, kas te ei arva?


See on usu küsimus, mida usute teie ja kuidas vaatame meie. Teine võimalus on istuda urus ja mängida traagikut. Jätta iga muuseum üksiku sõdurina omaette on minu arvates ebaõiglane ja vastutustundetu.



Me peame olema ajas paindlikud, ja vaadates järgmise aasta arenguid, siis me ei saa mõelda ainult kokkuhoiu peale, vaid ka töö tõhustamise peale.



Kuid kas muuseumid niimoodi liiga ühenäoliseks ei muutu?


See teema ongi meile tõsine väljakutse, aga ma kinnitan teile, et see on viimane, mille peale me minna tahame.



Millised kulud kaasnevad liitmuuseumi loomisega ja kes seda juhtima hakkab?


Enamik tänase muuseumi töötajaskonnast jätkab, muuseumijuhi kohale korraldatakse konkurss.



Aga raha?


Kui me suudame näidata, et see uus suur asutus on efektiivsem, siis ma arvan, et riik ei pööra meile selga ja näeb need summad meile ette.



Millegipärast mulle tundub, et liitmuuseumi juhi palk võetakse ikkagi maakonnamuuseumide eelarvest...


Ma saan aru sellest kartusest, aga hetkel ei ole me selle teemaga üldse tegelenud, ja arvan, et muuseumid on praegu küll viimane koht, kust kärpida tuleb.



Kas tulud, mis muuseumid ise ürituste korraldamisest ja piletite müügist on teeninud, lähevad samuti jagamisele?


Ei lähe.



Kaua te olete liitmuuseumi mõtet ministeeriumis arendanud?

Nüüd peaaegu et aasta.

Tagasi üles