Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/11/535550t1hfb34.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2172927t1h9daa.jpg)
«Me unustame liiga kergesti, et «igavikust» meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. Eriti vähe mõtlevad sellele noored.»
See meeldetuletus on kirjas Rannamaa «Kadri. Kasuema» 1970. aasta trüki järelsõnas, kus autor vastab noorte sagedasti esitatud küsimusele, miks ta Enricol surra lasi.
Kirjanikule «jäetud jupike igavikust» oli keskmisest pikem 89 eluaastat. Silvia Hyppönen sündis 3. märtsil 1918 Tallinnas. Perekonnanime sai ta oma isalt, kes oli soome soost tüürimees. Silvia õppis Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumis ja sõjapäevil aasta aega Tartu Ülikoolis filosoofiateaduskonnas.
Jättis kohe jälje
Kirjutas ta juba koolipõlves, aga ainult lauasahtlisse. Leivatööd tegi ta telefonisti ja raamatupidajana, Rakveres ajalehe Viru Sõna korrektorina ja lühemat aega muudel töökohtadel. Kirjanike liidu liige sai temast 1964. aastal.
Rannamaa looming ei ole mahukas. Ta on üks neid autoreid, kes jätnuks jälje kirjandusse ka sel juhul, kui lõpetanuks kirjutamise pärast oma esmaraamatu ilmumist 1959. See raamat on «Kadri». «Kadri» kuulub nende väheste õnnelike noortejuttude kilda, mis kestavad oma ajast üle.
Raamat kõnetab lugejat (eriti tütarlapsest lugejat) ka nüüd. Ehkki Kadri ise ju juba võimalikku vanaema vanusesse, viiekümne ääre alla jõudnud, lähevad selle vanaema noorpõlvelood ka praegu noortele korda. Järg «Kasuema» (1963) täiendas ja kinnitas Rannamaa noortejuttude autori staatust. Rohkem ta tüdrukutejutte ei kirjutanud.
Esimene töö pääses Rannamaal trükki, kui ta aastate poolest neljakümne ääre all. Nimelt avaldas lasteajaleht Säde 1955. aastal loo «Jaagu jutustus Anne-isetegijast». Novellid ja enesetapujuhtumit analüüsiv näidend «Äratõmbed» täiskasvanuile ilmusid 50ndatel ja 60ndatel Loomingus. Novellidega «Pahema jala päev» ja «Ühes kupees» pälvis ta novellivõistlusel teise auhinna.
Kultuurilooline väärtus
Novellid ja näidend jõudsid raamatusse 1971. Kogumiku pealkirjaks sai «Kui lapsed mõtlema hakkavad». Rannamaa on avaldanud ka mälestusi: «Maast madalast» (1990) ja «Ja vaimuvara ka» (1998). Autor kirjeldab oma lapsepõlve- ja kooliaastaid, mille taustal annab kirjanik ajastulisi ja kultuuriloolisi tähelepanekuid ning mõtisklusi.
Ehkki Rannamaa kirjutas ka täiskasvanuile, seostub ta nimi eeskätt laste- ja noortekirjandusega, eeskätt «Kadri» ja «Kasuemaga». Tegelikult kirjutas ta lastele veel kimbukese muinaslugusid inimsuhete ning tunnete ilust ja haprusest «Nösperi Nönni Natuke. Halli eidekese lood» (1977) ja koerajuttude kogu «Väikese käpa jälg» (1985). Viimane sobib loomasõpradele kaheksast kuni kaheksakümne eluaastani.
Autori suhtumist meie «vähematesse vendadesse» on indiaanlaslikult võrdsustav: «Me kõik tuleme olematusest, oleme hetkevilksatuse jooksul hingelised olendid, tihedasti üksteise kõrval, ja läheme olematusesse tagasi, inimesed sama vääramatult ja mõistmatult selle müsteeriumi eesmärgi või põhjuste suhtes kui mis tahes sõralised, sabalised, tiivulised või algrakukesed.» Ajakirjanduses on Rannamaa arutanud korduvalt noortekirjanduse probleeme.
Rannamaa peateos «Kadri» ilmus väga õigel ajal. Arvestatavat nüüdisaegset omamaist noortekirjandust, sealjuures puhtatõulisi tüdrukutejutte lihtsalt ei olnud. Ligi kümne järgmise aasta jooksul ei ilmunud ka! Siis tulid riburada pidi Silvia Truu Silja lood, Heljo Männi «Miks sa vaikid?» ja Aino Perviku «Õhupall».
«Kadris» kasutatud päeviku vorm oli tollal uus ja huvitav. Praegu on pihtimusi ja salajasi ülestähendusi ohtralt. Tõsi, peamiselt tõlgitud noortejuttude seas. Päevikus saab autor anda edasi oma tegelase salamõtteid ja -tundeid, kusjuures säilib eheduse ja aususe mulje. Kui tüdruklaps ükskõik mis kümnendil võtab lugeda Kadri päeviku, leiab ta sealt mõndagi sarnast oma mõtete ja tunnetega, ehk koguni elukäiguga.
«Kadri» on inetu pardipoja lugu, kellest lõpuks ikkagi luik saab. Igal ajal on tüdrukud rahulolematud oma välimusega, perega, klassiga. Igal ajal igatsevad nad lähedase sõbranna ja oma poisi järele. Igal ajal tuntakse end mõnikord väga üksi ja pidetuna.
Kirjanik on tabanud noortele iseloomulikku ellusuhtumist ja nende mõttemaailmas domineerivaid hoiakuid, mis hoolimata ajastulistest mõjutustest on põhimõtteliselt ajas muutumatud. «Kadri. Kasuema» abiga sisendab Rannamaa noortele optimismi, et nende saatus on nende endi teha. «Kadri» tekstis ei kasuta autor slängi. Seegi annab võimaluse kesta üle aja. Släng muutub kiiresti ja muidu hüva loo jätab järgmise kümnendi noor kõrvale, kuna «nad räägivad seal nii imelikult».
Kadri on autoril meelega tehtud heaks tüdrukuks. Ei lapse ega neiuna ei kisu teda halbade ega ohtlike asjade poole. Ta ei kanna vimma oma range vanaema peale, perekonna juurest lahkunud isa peale, isegi mitte nende klassikaaslaste peale, kes temaga just kõige kenamini ei käitu. Pigem otsib ta vigu enese juurest. Temas on peale inetu pardipoja tubli annus Tuhkatriinut.
Sajandi üks lemmikuist
Need kaks vana lugu on aga ohtrates variatsioonides läbi aegade lugejaid köitnud. Tänapäeva noortejuttudes on paljud neidude probleemid selgelt liiga heast elust tingitud. Ei osatagi nagu millegi üle õnnelik olla! Seda liigutavam ja mõtlemapanevam on lugeda Kadri rõõmudest ja tema edenemisest nii vaimus kui igapäevase materiaalse elu mõttes.
Heljo Mänd kirjutas 1988. aastal Keeles ja Kirjanduses, iseloomustamaks kirjanikku ja tema loomingut: «...võib avada ükskõik millise Rannamaa loomelehekülje ja seal peegeldub tema ellusuhtumise kuma «mitte ainult olla ja saada, vaid olla ja anda!», nagu see peegeldub igapäevases Rannamaas.»
«Kadri. Kasuema» menust kõnelevad ohtrad kordustrükid. «Kadri» on siiani koolilugemisvara nimekirjades. 2000. aasta küsitluses «Sajandi sada parimat algupärast lasteraamatut», ning 2001. aastal välja selgitatud «Lapsepõlve lemmikraamatu» nimistus jõudis teos tipmistele kohtadele. Raamatut on tõlgitud, see on jõudnud teatrilavale ja filmi («Naerata ometi!» 1985).
Kui Silvia Rannamaa sealt kusagilt käidud teele tagasi vaatab, on tal põhjust uhke olla. «Kadri. Kasuema» järelsõnas kinnitas ta: «Mida tõsisemalt me aga suhtume peamisesse elus, seda rohkem on meil õigust ja põhjust naerda ja õnnelik olla!» Mis on see peamine, saab lugeda «Kadrist». Inimene on ajalik, tema looming aga kestev.