Homme avatakse Tallinna Kunstihoones ja Kunstihoone galeriis mahukas näitus «Uus laine». Näituse kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans on näitusele koondanud kunstnikud, kelles nad näevad uue sajandi uusi tegijaid.
Eesti kunsti uusim laine tuleb tasa ja targu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teet Veispak: Teie kureeritava näituse nimi «Uus laine» osutab sellele, et eksponeeritavad tööd erinevad oluliselt näiteks 90ndate kunstist. Milles see kvalitatiivne vahe seisneb?
Anders Härm: Kindlasti on see kvalitatiivselt teistsugune, kui oli 90ndate aastate kunst. Mulle tundub, et kvalitatiivne muutus on kindlasti toimunud. Keegi teine ei ole seda veel kuidagi käsitlenud.
Ma arvan, et oleme esimesed, kes on püstitanud küsimuse nullindate kunsti minateadvusest. Meie lööme mängus esimese kaardi lauale ja vaatame, mis siis nüüd juhtuma hakkab. Ega meie valikud pole lõplikud ning meile saab alati vastu vaielda.
Hanno Soans: Kui võrrelda seda üheksakümnendate aastate kunstiga ja vaadata, millised teemad olid siis, ning võrrelda praegusega, siis võib öelda, et päevakorrast on kadunud kehakunstipõhised asjad.
Ja ma arvan, et see on ka nooremate kunstnike sisetunde küsimus, et nad ei lähe sinna väljale, mis oli üheksakümnendate ja selle põlvkonna tugevaim trump. Nad ei lähe sinna sihilikult torkima, sest see on juba nii tugevalt ära tehtud.
AH: Üheksakümnendate eesti kunsti põhisaavutus ongi, et ta suutis kujutada keha erinevates abitutes poosides. Arvan, et see on mingis mõttes ka mentaliteedi küsimus, kuna see lihtsalt ei huvitagi noorema põlve kunstnikke.
TV: Katsume siiski täpsustada mis siis eristab praeguse noorema põlvkonna kunstnikke varasematest?
AH: Seda on väga raske hinnata või öelda, kui suured on need erinevused põhimõtteliselt. Küll on aga üks kindel noorema kunstnikkonna mentaliteet on üldises plaanis hoopis teistsugune. Üheksakümnendate kunst oli selline enesekehtestajate kunst: tulen mina ja ütlen, milline on nüüd see uus kunst.
HS: Kuni, ütleme, peaaegu 1998. aastani oli ikka nii, et kui midagi välja käia, siis sellise pretensiooniga, et oleme kuskilt tagauksest uued kaabud (s.o ideed) kätte saanud. Ja kui me nendega nüüd välja tuleme, siis pöörame kogu süsteemi teistpidi. Kuid selline lähenemine ei toimi paraku enam.
AH: Viimane selline näitus «Kõike, korraga, palju ja kohe» (1997) oli selles suhtes juba läbinähtav. Sel oli pretensioon, kuid see ei toiminud enam erinevalt varasemast «Ajaloo artellist».
Nullindate põlvkond tuleb kunsti olukorras, kus üheksakümnendate revolutsioonid on etableerunud ning pole vaja hakata tingimata end sellisel viisil kehtestama. Ta tuleb tasa ja targu, suurema kärata. Ta ei löö trummi ega karju, et ma olen nüüd siin.
Praeguste noorte kunst on ses mõttes palju orgaanilisem ja loomulikum, kuna ta ei vaja mingit turvamist eksponeeritava teooriaga. Teooria on niigi olemas, see on olemuslikult «läbi seeditud» veel enne, kui tullakse millegagi välja.
Ma arvan, et see ongi kõige põhilisem erinevus sel kümnendil alustanute ning varasema põlvkonna vahel. Praegune kunst tervikuna on maailma suhtes avatum ning seetõttu ka mitmekülgsem, teda ei piira predetermineeritud käitumismudelid.
HS: Oluline on ka see, et kõik need, kes praegusel näitusel esinevad, pärinevad erinevatest mikrostseenidest.
Näiteks mõned Tartu kunstnikud, kes on aastaid vaikselt oma asju teinud, teised on olnud kunstielus aktiivsemad, mistõttu, kui vaadata osalejate nimekirja, ei ole lihtne seda vaadata ühtse «uue lainena».
See ei ole päris probleemideta. See on eelkõige marketingi kontseptsioon. See on omamoodi sõnakõlks, mis võimaldab küsida, nagu sa küsidki, kas nüüd on siis uued tingimused.
TV: Te väidate näitust tutvustavas tekstis, et «noor eesti kunst on mitmekülgsem, orgaanilisem, tehniliselt küpsem ja intelligentsem kui oli üheksakümnendate põlvkond samas vanuseklassis». Kuidas põhjendate neid väiteid?
AH: Utreerisime natuke. Intelligentsus, mida silmas pidasime, on pigem võime teatud asju orgaaniliselt läbi mõtestada, enda tarvis kontseptualiseerida.
Tehniliselt küpsemad on nad juba seepärast, et tehnilised võimalused on vahepealsete aastatega paranenud.
HS: Küsimus on ka kunstihariduse muutumises, selle ja kunstielu suuremas sidususes.
AH: Nullindajatel on kaasaegse kunsti vormikeel juba käes. Nad ei pea seda enam leiutama. Nad on kasvanud koos sellega.
TV: Valisite näitusele kolmkümmend kunstnikku. Millest lähtusite?
AH: Loomulikult on kaasaegse kunsti kõrval absoluutselt küündimatut, provintslikku, teadlikult antiintellektuaalset, dementset kunsti Eestis väga palju, seda näitas meile ilmekalt hiljutine näitus kunstihoones.
Peame ausalt tunnistama, et selline kunst meid ei huvita, ja me ei arva, et vaatamata asjaolule, et see toimub praegu, saaksime seda pidada kaasaegseks kunstiks.
Jätame endale vabaduse tõlgendada kaasaegsust just nii, nagu oleme seda harjunud professionaalselt käsitlema, tuginedes oma kogemusele ja arusaamisele, mis on kaasaegses kunstis olulised ja ebaolulised asjad.
HS: Praegune valik ei tähenda siiski, et kõiki mitteosalejaid ei hindaks me võimalike mängupartneritena. Näitusel osaleda võinud kunstnike nimekiri pole kaugeltki ammendatud.
AH: Meie esialgne prognoos oli märksa pessimistlikum. Arvasime, et kakskümmend kunstnikku, keda saaksime kaasata, on absoluutne lagi, aga et saime kolmkümnend ja jäi ülegi, sest kõik ei mahtunud, üllatas.
Uus näitus «Uus laine: 21 sajandi kunst»
Näitusel on oma töödega esindatud kunstnikud Marju Ago, Maria Arusoo, Liisi Eelmaa, Merike Estna, Dénes Farkas, Dimitri Gerassimov, Minna Hint, Anna Hints, Johnson & Johnson, Kristiina Järvelaid, Madis Katz, Raul Keller, Tõnis Kenkmaa, Mihkel Kleis, Laura Kuusk, Eva Labotkin, Andrus Lauringson, Andres Lõo (pildil), Eléonore de Montesquiou, Maarit Murka, Kristiina Norman, Taavi Piibemann, Alvar Reisner, Rait Rosin, Tõnis Saadoja, Tarmo Salin, Raakel Sild, Tiit Sokk, Toomas Thetloff, Lea Tui.
Näitus «Uus laine» üritab esmajärjekorras välja pakkuda kaasaegse kunsti uue generatsiooni piirjooned. Küsimus oli üsna lihtne kas ja kuidas õnnestub tekitada koherentset, adekvaatset ja apetiitset platvormi kunstnikele, kes on oma tegemisi alustanud aastatel 2000 +.
Näitus avatakse sel reedel. «Uus laine» on avatud Tallinna Kunstihoones 28. aprillist
28. maini ning Tallinna Kunstihoone galeriis 28. aprillist 20. maini.