Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2174887t1h2ad8.jpg)
Kirjad, mis on hoolimata voolukõikumisest jõudnud adressaadini, kirjad, mille põhjus pole vist adressaat, vaid kirjutaja vajadus reflekteerida. Aga võib-olla ja pigem teha misjonitööd. Kuigi just budism olevat selline, mida ei levitata, vaid mille juurde jõutakse.
Minuni jõudis «India armastus» ajal, mil mul oli aega. Mil mul oli olnud päris kaua aega aega. Ja kui on aega olla, hakkab vaikselt selguma asjade olemus. Mulle hakkas tunduma, et olemuselt on iga asi tühi, et ei ole seda kindlat, mis jääb. Või kui on, siis mitte sellist, mida katsuda, mille peale loota, mida pidada n-ö igaveseks. «India armastus» leidis minus niisiis vastuvõtliku lugeja, kelles juba olid tekkinud küsimused, millele see raamat vastab.
Teisalt on mul hea meel, et mina ei ole see armsake, kes need kirjad oma meiliboksi avades leiab ja ärevalt loeb. Loeb, kuidas kõige kallim inimene «prantsatab pea ees vastu tohutut rahnu», kuidas ta igatseb nii, et tahaks «päriselt surra». Lohuta mind, armasta mind see on natuke nagu lapsik ja metsikult enesekeskne. Mida armsake tunneb, pole oluline. Oluline on see, et ta on olemas ja peabki olema, et kehastada kolmnurga üht pingestatud nurka. Tal on niiske keha, ta hingab, aga tema kõrval lebajale vaatab kiirgava armastusega otsa munk. Vastuolu armastuse ja tühjuse (une) vahel jääb lahendamata.
Samas ütleb tühjuseõpetus, et «ainsad tõelised väärtused selles tühjusesarnases maailmas on kaastunne, armastus ja teistest hoolimine». Imelik, kui oled tajunud mingilgi moel tühjust, tekib iseenesest naljakas kahjutunne kõigi olendite suhtes, mingi haledus, soov leida oma viis muuta nende elu natukegi kergemaks. Ja siiski ei tohi ega saagi kellegi elu muuta, sest igaühel on oma tee. Elu on see aeg, mil saab teha valikuid. Aitäh selle eest.