Meestekeskne ühiskond teeb naisest värdja

Olavi Ruitlane Foto: Lauri Kulpsoo

Represseeritud Mehe karm, nilbe, halenaljakas elu Keskmise Naise tuhvlialusena sünnitab lugejates naeru, viha ja karjeid. Meest, olavi Ruitlast, raamatu «naine» autorit, aasisid Apollo kirjandusklubis Urve Eslas ja trükkimist ootava raamatu «Mees» autor Merle Jääger. Sekundeerisid Hääled Saalist.

Merca: Ruitlane, kui raamatu «Naine» oleks teinud naine, mis oleksid siis sinu halvad omadused, mille kallal oleks hea tõmmata?

Ruitlane: Seda raamatut ei saa mitte kuidagi naine kirjutada. Sul on küll ootamatult jõudsalt valminud raamat «Mees», aga kogu oma headuse ja karmuse ja kauniduse ja räiguse juures on see ikkagi naiskirjandus ja minu puhul on tegemist meeskirjandusega.

See on suhteromaan, mida ei ole minu meelest varem tehtud. Mehed ju räägivad autodest ja mutritest ja õlidest ja poltidest ja igasugustest koledatest asjadest, nad ei räägi mõnusatest elementaarsetest tunneteasjadest, kui midagi on viltu või ... aga mina võin seda vabalt teha.

Eslas: Nüüd sa põiklesid küsimuse teisest osast kõrvale. Milliste sinu omaduste kallal oleks hea võtta, nagu sina võtsid Naise kallal?

Ruitlane: No ma olen näiteks mudalaisk inimene. Tülikas inimene. Naispoolel ei ole mind alati kerge taluda mitte. Aga see on minu raamat ja oma raamatus võtan ma õiguse rääkida neid seisukohti, mida ma just ise tahan.

Merca: Kas oleksid nõus mõne naisega kohad vahetama?

Ruitlane: Eksperiment oleks huvitav. Aga ma eelistaks jääda enda sisse, sest mõtle, kui ma äkitselt muutuks koledaks naiseks. Või selliseks naiseks, kellest ma kirjutan näiteks. Ma pigem jään selleks, kes ma olen.

Eslas: Nii et sa jätad kasutamata võimaluse teada saada, mismoodi naine võiks tunda ja mis on need motiivid, mis naist käivitavad käituma nii, nagu ta käitub?

Ruitlane: Ma näen ju kõrvalt ka, millised naised mind käivitavad.

Eslas: Mitte sind. Mis motiivid naist käivitavad. Miks ta on selline, nagu ta su raamatus on.

Ruitlane: Mu raamatus on Naine mitte just selline naine, keda me tahaksime näha. Ta on tarbimishull ja… natuke närvihaige ja mitte just kõige targem ja haritum. Aga samas on seal ka naisi, kes on armsad ja kirglikud ja noored ja head – ma arvan, et see Keskmine Naine on loll lihtsalt. Ta on rumal, ta on küündimatu. Mis see inimene ikka tahab, kui ta loll on. Eks ta ongi selline, nagu kirjas on.

Hääl saalist: Kui Keskmine Naine, kas siin iga teine naine on selline?

Ruitlane: Äratundmine on valus. Aga ma olen raamatus andnud võimaluse samastuda ka teiste naistega – kui tekib äratundmine ja suudad samastuda Kirgliku Naise, Kauni Naise, Tütarlapse või Targa Naisega, siis palun. Kui ei suuda, siis ei ole mina selles süüdi.

Hääl saalist: See «keskmine» on selline imelik sõna.

Ruitlane: Aga kui hullud päevad toimuvad, vaadake, kui palju neid keskmisi on. Ummistavad troppidena sissekäike ja väljapääse ja ostavad vetsupaberit, kuna see maksab kaks krooni vähem kui muidu.

Hääl saalist: Palju teil endil selliseid tuttavad on?

Ruitlane: Mul ei olegi tuttavaid. Ma elan maal ja olen Loll Maainimene.

Merca: «Mees» oli minu jaoks teraapia. Mis oli «Naine» sinu jaoks? Kättemaks?

Ruitlane: Kättemaksuks romaani kirjutada on kõige julmem enesepiitsutamine üldse. Ma kirjutasin seda romaani terve aasta ja aasta otsa ennast kättemaksuks piitsutada – isegi mina ei ole selleks võimeline. See ei ole kättemaks. See kasvas blogist välja küll, aga sellel hetkel, kui ma panin raamatusse tegelased Naine, Mees, Uus Mees, siis ma äkitselt taipasin, mis mul käsil on – selline kohutavalt kaunis üldistus. Ma ei räägi enam ühest naisest, ühest mehest, vaid ma räägin millestki palju rohkemast. Suuremas osas on tegemist juba väljamõeldud juhtumiste ja tegelastega.

Eslas: Kas sa seda väljamõeldise osa rõhutad seepärast, et kirjastaja Kivisildnik vangi ei läheks? Kivisildnik muide ütles, et ta on nõus selle raamatu eest ka vangi minema.

Ruitlane: Ta ei ole nõus tegelikult. Kivisildnik on suhteliselt mugav mees, ta ei saa hakkama seal.

Merca: Ega sa ei püüdnud Meest raamatus näidata paremana, kui ta tegelikult on?

Ruitlane: Muidugi. Aga Mees kirjutas selle raamatu ja see on Mehe õigus.

Eslas: Nii et Naine on halvem kui iga tegelik naine, aga Mees on raamatus parem kui tegelikult?

Ruitlane: Naine siin raamatus kannatab tegelikult küll jah. Mehe kitsa nägemuse all. Aga raamatus on ka naisi, kes ei kannata.

Eslas: Kas mõni mees on raamatus ka Keskmine Mees?

Ruitlane: Uus Mees on selline tross jah. Tema on selline meestegelane, kes mulle ei meeldinud. Ma valasin talle õlut supi sisse.

Merca: Mina väidan oma raamatus, et mehed on eriti äpud selles osas, mis puudutab tunnetest rääkimist.

Ruitlane: Mehed ei räägigi üldse, see on täielik probleem. Probleem on nii suur, et mehed vaikivad kuni surmani, neelavad kõik alla ja kärvavad naistest kümme aastat varem ära. Sest mees on tugev, ehitab maja, remondib autot ja siis kärvab maha, kuna ei ela mitte midagi endast välja. Või võtab viina ja tuimestab ennast. Tuimestab ja tuimestab. Ja siis me näeme mees-zombie’sid, ja need ka ei pea eriti kaua vastu. Ei ole mehelik ju viriseda ja kurta. Mees peab võtma taaga ja kandma seda. Naised elavad kõik endast välja, elavad kaua ja näevad head välja.

Eslas: Nii et raamat räägib represseeritud mehest.

Ruitlane: Emotsionaalselt represseeritud mehest, jah. Mehele tehakse liiga, perekonnas ja ühiskonnas, sest mehele on lihtne teha, see loll ju kannatab kõik ära ja ei tee teist nägugi. Ma tean oma kogemusest suhtumist meestesse, olen näinud avalikku arvamust, olen käinud kohtus pereprobleemidega, olen näinud, kuidas kohtunik sinusse kui mehesse suhtub.

Eslas: Kas sina tunned, et sulle, mehele, on liiga tehtud?

R: Jah, ma tunnen küll jah. On manipuleeritud vahenditega, millega pole aus manipuleerida. Pole aus kasutada last väljapressimiseks.

Merca: Naisterahvas, kes su raamatut luges, arvab, et oled munadeta mees. Kuidas kommenteerid

?

Ruitlane: Naise seisukoht. Ma arvan, et ma ei ole munadeta mees. Mul on vägagi korras munadega. Kes see naine oli?

Eslas: Aga mis said sellest? Raamatu eest saab raha ilmselt. Aga veel?

Ruitlane: Sain õiguse asjadele, mis mulle kuuluvad, näiteks õiguse kohtuda inimestega. Aga raamatus ei ole neid suhteid, raamat on väljamõeldis. Kas tõesti keegi usub, et selliseid inimesi on tegelikult olemas nagu raamatus? Ma olen loonud koletise. Aga ma olen ta loonud, mitte välja kiskunud.

Kui rääkida vanast blogikeissist, siis seal olid mul omad eesmärgid. Mul oli küll plaan vormida blogist raamat, aga see pandi sellises seisus kinni, et mul õnnestus liiga vähe sellega tööd teha.

Eslas: Mis emotsioone sinus tekitas, kui tuldi ja pandi kirjaniku blogi kinni?

Ruitlane: Väga nõutuks tegi. Et miks mõni võib teha ja mina ei või. Et miks Vahing võib kirjutada «Päevaraamatu», aga mina ei või – mis siis teistmoodi on? Aga asi ei olnud seda väärt, et blogi uuesti üles kiskuda. Mul on ta praegu ka olemas, aga kui see lahti lasta, hakkavad kohtukellad jälle helisema, ja mis mõtet sel on.

Eslas: «Naine» tekitab väga vastakaid emotsioone. Lugesin seda Varssavis hotellitoas teistele ette – osale meeldis, osa naeris, ja oli ka neid, kes karjusid, et lõpetage ära, ma pole nõus seda jama enam kuulama. Samasugust kohatist raevu võib kohata ka kommentaariumides. Miks inimesed nii teravalt reageerivad, nagu oleks keegi neile sellega haiget teinud?

Ruitlane: Aga inimeste elud on nii masendavalt sarnased. Igal kolmandal või viiendal on sarnaseid mälestusi. Inimesed tunnevad ennast ära. Asjad umbes niimoodi käivadki.

Eslas: Kas Naise meelest on Mees alati süüdi? Ükskõik, mida ta teeks, juba selle pärast, et ta mees on?

Ruitlane: Keskmise Naise jaoks on mees alati süüdi. Aga Keskmisel Naisel võib olla kohutavalt tugev Keskmine Mees, kes hoiab selle naise keskmisel liinil, nii et nad elavad elu lõpuni väga õnnelikult, teadmata, et nad on keskmised inimesed.

Hääl saalist: Kellele te selle raamatu kirjutasite, kas rohkem mehele või rohkem naisele?

Ruitlane: Ikka mehele kirjutasin. Aga nüüd on naised võtnud selle fännamise enda peale. Naised tulevad õlale patsutama, et lahe raamat. Aga samas kõik samastavad ennast nende heade naistega, keegi ei taha Keskmine Naine olla. Keegi ei tule mu juurde, et kuule, see naine, onju, mina olengi see, ma s..tungi niimoodi põrandale ja olen räpane ja ropp. Aga ma lugesin ühte kommentaari, mingi naisterahvas ütles, et ta naeris ja nuttis ja tundis ära enda juures mingeid asju. Seda oli väga hea lugeda. Kõik nad kuramused tunnevad ennast ära. Vähemal või suuremal määral. Kõik me vahepeal manipuleerime, me pole keegi patust puhas.

Eslas: Sama kommentaari juures oli teine veel, mis ütles, et «Naine» aitab oma elu paremaks muuta, tõusta kõrgemale kui see Keskmine Naine.

Ruitlane: Mu tuttav advokaat ütles, et kuram, enne kui mu poeg naise võtab, peab ta selle raamatu läbi lugema. Mul on pime usk, et see raamat teeb inimese natuke paremaks. Ei päästa küll maailma, aga kui inimene jätab mõne sigaduse tegemata või on teise vastu natuke parem, siis mida sa veel ühelt raamatult tahad.

Hääl saalist: Kas sa arvad, et on olemas ülim naiselikkus?

Ruitlane: Keskmine Naine on see, kes meil tänapäeval võtta on. Kunagi olid naisekesksed ühiskonnad, mis toimisid väga edukalt. Palju paremini kui praegused, mehekesksed ühiskonnad, kus naine tõrjutakse suurest elust välja, lastemähkmete juurde või madalapalgalisele tööle.

Naise koht ei ole tagaplaanil. Meestekeskne ühiskond teeb naisest värdja.