Miks me Kõusaarest kõneleme

Karl-Martin Sinijärv Foto: Liis Treimann

Esmaspäeval pöördus Eesti Kirjanike Liit arupärimisega õiguskantsler Allar Jõksi poole, sest liidu liikmed kahtlevad kirjanik Kadri Kõusaare filmi «Magnus» ärakeelamise seaduslikkuses.

Liidu esimees Karl Martin Sinijärv kommenteerib avaldust.

On päris veider, et kohtud hakkavad kirjandust kottima. Ma ei saa aru, miks seda vaja on. Ega mõista ka toda, millised ajendid konkreetse kaasuse taga võiksid olla. Jah, meil igaühel on oma privaatne elunurgake olemas, aga me ei lase seda ju vallale. Kirjutavate inimestena kasutame teinekord tükikesi iseoma elust, teiste inimeste eludest ja ka väljamõeldud eludest. Selleks ja selline kunst, kultuur, kirjandus leiutatud ongi.

Alati on kunstiteoseid, mis ühes või teises seoses kedagi hingeliselt puudutavad. Halb oleks, kui nii ei juhtuks. Ometi ei tohiks isiklisi emotsioone viia keelamise-käskimise tasandile. Seda enam veel kohtulikul, sääduslisel teel. Kui loome säherduse pretsedendi, võib hakata juhtuma hulle lugusid. Minu nimi on Karl Martin Sinijärv ning mõnes meeletus mõttes võiksin ju kujutada end ette hagemas Oskar Lutsu pärijaid toopärast, et kirjanduslik kuju nimega Karl Martin Uhhuu solvab mu olemust. Loomulikult ma seda ei tee, ent näeksin meeleldi, et loomata jääb ka tee sarnaste lolluste võimaldumiseks.

Väga murelikuks teeb, et kunstiteose keelamine on muutunud liialt lihtsaks. Jah, ma mõistaksin hukka, kui Vabaduse platsil või Tartu Ülikooli ees toimuks räme verelaskmine, tapetaks taimi ja loomi ja täheteadlasi – sel juhul oleksin nõus sääduslise sekkumisega. Aga ühe inimese probleem ühe filmiga ei tohiks anda ainest avalikule vaimuhukkamisele. Mitte kuidagi ja mitte mingil juhul. Üldse – me räägime filmist, mida ükski eest(imaa)lane veel näinud ei ole. Kohtumääruse kohaselt see linateos ka nägemata jääb. Ma ei tea, kas ma muul juhul soovinuks konkreetset linandit kaeda, ent nüüd vaatan ma ta ära juba põhimõtte pärast. Kas või põrandaalusel kujul. Läbi halli kivi. Igal seitsmel juhul.

Mitu sõpra on kõnelnud, et Kõusaar korraldas kohtulise asja selge reklaamikampaania huvides. No ei ma usu. Ega viitsi edasi mõlgutada. Asi ei ole ju filmis, vaid sootuks muus. Ükskõik millise kultuurilise ob- või subjekti keelamine annab ärritava signaali. Täna Kõusaar – homme Kross? No kurat. Loovtöötajad kasutavad kogu maailma oma toodete tekitamiseks. See vabadus on sätestet lausa põhiseaduslikult. Me oleksime suisa juhmid, kui me nõmeda määruse vastu ei astuks.

Sestap me astusime ning sedasi seisame. Normaalne ju.

Jah, on ajad, mil pealinna lihtsalt lammutatakse. Sakala keskusega hakati pihta ja kesklinn võeti järele. Me elame selle üle. Ei lase end kultuuriliselt pitsitada. Pealinna lammutamise asemel lammutame näiteks linnapea. Rahu, armastus ja õnn.