Õpetus heliloomingust klimbisupini

Raimo Kangro 1998. aastal Rotermanni soolalaos Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiat vastu võtmas.

FOTO: Peeter Langovits

Täna 60 aastat tagasi sündinud Raimo Kangro on laiemalt tuntud kahtlemata eelkõige kui helilooja, kes lisas eesti muusika omaaegsesse üsna ühtlaselt tiksuvasse neoklassitsistlikku rütmimotoorikasse pisut põiklikumaid taktimõõte ja käänulisemaid meloodiaid. Helilooja, kelle muusika on tänu ainuomastele stiilikomponentidele kuulamisel paari takti järel äratuntav ja töötab kohe esimesest noodist viimaseni.



Võib-olla on see nii seetõttu, et ta kirjutas muusikat, mis eelkõige talle endale korda läks. Mäletatavasti pinnis ta ka oma õpilastelt nende valmivate teoste kohta ikka, et «kas see lugu sulle endale ikka meeldib». Ilmselt jäi talle omast muusikast siiski väheks ja nii ta tegutses aastaid ka festivali Eesti Muusika Päevad kunstilise juhi ja organisaatorina, luues seeläbi teistele eesti heliloojatele võimalusi uusi helisid luua. Sellele lisandusid veel heliloojate elukorralduslikud ülesanded Eesti Muusikafondi ja heliloojate liidu juures.

Tahaksin siinkohal aga kirjutada temast kui õpetajast – tegevusest, mis tavapubliku pilgu eest ehk rohkem varjul on olnud. Seda sellepärast, et mul oli rõõm olla tema õpilane.

Igipõlise küsimuse – kuidas on heliloomingut üldse võimalik õpetada – lahendas ta minu kogemuse põhjal geniaal­selt: ta lihtsalt oli olemas. Inimesena, heliloojana, õpetajana, sõbrana, abimehena, suhtekorraldajana... Andes sellega aimu ja eeskuju, kuidas helilooja peab olemas olema, kuhu istuma ja kuidas astuma, kellele helistama või millist helinat ootama.

Väga vaba graafiku alusel toimuvatele «ametlikele» tundidele lisandusid unustamatud koosolengud tema kodus pere- ja sõpruskonna ringis, sundimatud tutvustused vanemate kolleegide ja interpreetidega, õpetus klimbisupi keetmise kohta... Loomulikult ei puudunud ka täiesti spetsiifiliselt professionaalsed ja praktilised nõuanded.

Vaevalt küll, et see kõik tal väga teadlik pedagoogiline metoodika oli, pigem kombinatsioon puhtinimlikust intuitsioonist ja oma kogemusest. Selline inimlik lähedus ja isiklik suhe on praegusel ajal kindlasti olulisem kui loenguvormis info edastamine. Ajal, mil aatomipommigi olla võimalik interneti juhatusel kokku klopsida, ei ole mingi probleem ka kaanoneid käsiraamatu abil kirjutada. Paradoksaalselt muutub sellises kõike-kirjapanevas-talletavas keskkonnas määravaks just «suuline pärimus» – see, et keegi sul sõna otseses mõttes teinekord käest kinni võtab ja vajalike asjade juurde juhatab.

Õpetaja ülesanne üldistatult võiks ju olla Õpetuse edasiandmine. See tegevus sisaldab ühtlasi vältimatult vajadust hoolitseda selle eest, et keegi jätkaks õpetamist ka siis, kui sa ise enam otseselt ei õpeta. Raimol õnnestus see suurepäraselt lihtsa ja mängulise geniaalsusega: olles esimesed tudengiaastad Raimo õpilane, lõpetasin muusikaakadeemia Tõnu Kõrvitsa käe all. Tõnu on samuti Raimo õpilane. Mu õpetaja on mu õpetaja õpetaja.
Teine õpetus, mille edasiandmist ta vajalikuks pidas, seostub eesti muusikaga üldisemalt.

Meistrina võttis ta minu ja oma teise tollase õpilase Timo Steineri sellipositsioonidele ametisse Eesti Muusika Päevade korraldustoimkonda. Praegu jagame Timoga kahekesi festivali kunstilise juhtimise ülesannet. Raimo sai sellega küll üksi hakkama, aga olles ilmselt teadlik tõsiasjast, et elu jätkuvuse riskide maandamiseks peab iive olema vähemalt positiivne, lõi ta selle teatepulga meie vahel pooleks.

Raimo Kangro 60
Raimo Kangro mälestuskontsert

Esinevad Riia klaveriduo Reinis Za­rins ja Raffi Haradzhanjan, löökpilliansambel PaukenfEst, Mihkel
Peäske (flööt) ja Toomas Vavilov (klarnet)
Täna kell 19 Estonia kontserdi­saalis
Otseülekande teeb Klassikaraadio, kus homsest algab Raimo Kangrole pühendatud arhiivisaadete sari

Tagasi üles
Back