Eesti vabaõhumuuseum 50

Foto: Mihkel Maripuu

Siberis Tomski krais Krasnojarski vallas Koltsoova külas seadis Rõngust pärit Tihaste perekond 1914. aasta 22. mail valmis hälli, mähkmed ja tekid, kuna oodata oli lapse sündi. Isa juurdles, kas tuleb poiss või tüdruk.

Oleks ta teadnud, et viie päeva pärast sünnib poeg Karl, oleks ta ehk tema terviseks topka võtnud. Ja oleks Eesti Rahva Muuseumi direktor Tartus teadnud, et täpselt 43 aasta pärast Eesti NSV Ministrite Nõukogu käsul ja Karl Tihase soovil Eesti vabaõhumuuseum asutatakse, oleks ta peagi ilmuva lapse terviseks teisegi topka võtnud. Sest aasta eest oli ta vabaõhumuuseumi asutamise oma asutuse eesmärgiks kuulutanud. Ent lätlased jõudsid 1924. aastal ette.

1945. aastal lõpetas Karl Tihase Novosibirski Arhitektuuri- ja Ehitusinstituudi arhitektuuri erialal kiitusega. 1948. aastal tehti talle ettepanek Tallinna Polütehnilisse Instituuti tööle tulla. Siberi puitarhitektuuri keskel üles kasvanud Karl Tihase hindas kõrgelt taluehitust.

Juba 1949. aasta suvel hakkas ta jalgrattaga Eestis ringi sõitma ja rahvakultuuri uurima, kartmata süüdistusi kodanlikus natsionalismis, küüti tagasi kodumaale ja metsavennalahingute kuule. Ta ühendas vabajoonistamise tunnid tulevastele arhitektidele ja inseneridele joonistus- ja mõõtmispraktika laagritega Lõuna-Eestis.

Karl Tihase tegi oma tööde tulemustest ettekandeid arhitektide liidus ning otsis toetust talurahvaarhitektuuri uurimiseks Kolhooside Ehitamise Valitsuselt. See oli julge tegu, sest selle asutuse näol ei olnud tegemist sellise kolhoosiehituskontoriga, mis Brežnevi ajal noorte arhitektuuriavangardistide ideid maailmakuulsateks külamajadeks püstitas, vaid ühtlustamise teerulliga. Karl Tihase väitis sinisilmselt, et «uue kolhoosiküla arhitektuuri loomine peab vastama selle rahva iseloomule, maitsele ja kommetele

[- - -] rahval on sajanditepikkune kogemus [- - -] kõige ratsionaalsemad konstruktsioonid ja planeering». Kuu aega pärast 1950. aasta märtsipleenumit, kui igasugust eestlust kui kulu kõrvetati, kuulutas Karl Tihase oma arhitektide liidu ettekandes: «Et luua sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku arhitektuuri, on vaja sügavalt tundma õppida eesti rahvaarhitektuuri.»

Karl Tihase mitte ei jäänud ainult ellu, tal isegi õnnestus Tallinnas 1957. aastal Rocca al Mare mõisa territooriumil vabaõhumuuseum tööle panna. Eestlaste eesrindlikku ja lätlaste ajaloolist eeskuju järgisid ka teised liiduvabariigid ning vabaõhumuuseumid hakkasid paljunema.

Teadur Juta Saron läks vabaõhumuuseumisse tööle neli aastat pärast selle asutamist. Ta mäletab seda kui sama kõva rassimist nagu üle 80 hektari suuruse talu pidamine. Ainult hooneid oli palju rohkem. Need päästeti kolhoosiehituse lammutuslaine eest.

Kui ametlike kanalite kaudu propageeriti uut ehitust ja elustiili, siis vabaõhumuuseum näitas selle rahvuslikku alternatiivi. Linlased hakkasid tühjaks jäänud talusid suvilateks ostma ning arhailiste eeskujude järgi üles putitama. Ka võimud leidsid, et muuseum on tore koht, kus külalistele Nõukogude Eesti kultuuri õitsengut näidata, rahvariietes neidude tantsu imetleda ja saunapidusid korraldada.

Siis saabus aasta 1984. Süüdati kolm eesti restauraatorite suursaavutust: Niguliste kiriku torn, Vigala kõrts ja võimsatest palkidest ehitatud Sassi-Jaani talu, vabaõhumuuseumi uhkus. Juta Holst, samuti pika staažiga teadur, mäletab, et muuseumikülastajad nutsid põlenud tukkide juures. Eestis leidub ikka inimesi, kes oskavad kõige valusama närvi üles leida, et inimeste kultuuriteadvusele haiget teha. Ent sellega katsumused ei lõppenud. Värskelt valminud Hiiu talukompleks süüdati 1987. aasta küünlapäeval paksus lumesajus. Muuseumile seati direktoriks keegi endine partorg. Tema ajal lahkusid paljud uurijad ja saadeti laiali restauraatorite brigaad.

Muuseum, mille praegune direktor Merike Lang 1993. aastal üle võttis, oli masenduses. Ehitus oli seiskunud ja hooned väsinud. Avalikkus nurises, et muuseum on igav ja seal ei ole midagi teha. Tilluke eelarve ja riigihanke bürokraatlikud reeglid ei lubanud võtta asjatundlikku, vaid odavat ehitajat. Vanker rakendati hobuse ette ning juhuehitajad eelistasid tihtipeale muuseumiasjatundjaid õpetada, mitte ise õppida. Kui turumajanduse tulekust alates loksub Eestis hoogne arenduslaine, siis vabaõhumuuseumi arvele kantud Liberty mõisa kaunil suvemajal lasti lihtsalt laguneda, sest valitsus ei leidnud hooldusraha.

Sassi-Jaani talu on tänaseks taastatud. Juubeliks valmib ka esimene elumaja, mis pärineb 20. sajandist. Uueks lootuseks on vabaõhumuuseumi riikliku sihtasutuse loomine. Vabaõhumuuseumi mees- ja naiskond on tõestanud oma turumajanduslikku suutlikkust külastajaid kohale tuua, vastu võtta ja hoolduskulusid katta. Muuseumipoe trükised ja tutvustavad materjalid on sisukad, köitvad ja veatult võõrkeeltesse tõlgitud, mis on Eesti turismikirjanduse puhul silmapaistev näitaja. Et muuseumist on saanud koht, kus rahvas meelsasti end harimas käib, on paljuski teadur Hanno Talvingu ja teadussekretär Maret Tamjärve teene. Edukamate ürituste seas võib mainida 1905. aasta revolutsiooni tutvustamist sada aastat hiljem ning südasuvise võidupüha lavastust nii, nagu seda 1938. aastal tähistati. Edu eeldab põhjalikku uurimistööd.

Muuseum tõuseb taas jalule kui kultuuriline valgustaja. Koostöös geograafidega koostati eritingimused Rebala muinsuskaitsealale ning koostati ülevaade Kareda küla ja Esna raudteeasula kultuuriväärtustest aastatel 2005 ja 2006. Omavalitsustele jagati kasulikke nõuandeid territooriumi planeerimisel. Loodetavasti kasvab vabaõhumuuseumi populaarsetest aiaehituse kursustest vanade hoonete hoolduse ja remondi täismahuline väljaõpe.

See on ka parim koht, kus Tallinna Restaureerimiskooli ja Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilased saaksid asjatundliku juhendamise all praktilist tööd teha. Samuti võiksid jätkuda üliõpilaste joonistus- ja mõõtmispraktikad, mille traditsiooni alustas juba Karl Tihase ning mida jätkasid kunstiakadeemia üliõpilastega Kaljo Põllu, Rein Zobel ja Juta Holst. Selle tulemuseks ei ole ainult hindamatu väärtusega arhiiv, vaid ka kutseoskused, mida ehitaja, arhitekt ja ajaloolane muul moel ei omanda.

Teadusdirektor Heiki Pärdi teeb panuse restauraatorite järelkasvule. Ta peab tähtsaks muuseumitöö ehedust, et külaline niihästi maju vaadates kui ka nendes korraldatud tegevusi jälgides aimu saaks, kuidas eri aegadel tegelikult töötati ja elati.

Suhtumine muuseumieksponaati kui ainult väliselt sarnasesse vaatamise asja maksis valusalt kätte Kutsari talu rehielamus. Ahju taas ülesladumisel 1964. aastal tehti viga ning kütmisel 2001. aastal puhkes tulekahju. Ehitusetnograafia ei ole kasutu teadus, vaid, nagu Karl Tihase ütles, ratsionaalsete konstruktsioonide ja planeeringu tundmine.

Üritused

Eesti vabaõhumuuseum (Vabaõhumuuseumi tee 12) tähistab 22. mail oma 50. sünnipäeva. Sel päeval pääseb muuseumisse tasuta

21. mai 2007

10.00 Mälestusmärgi avamine Eesti vabaõhumuuseumi asutajaliikmetele arhitekt Karl Tihasele ja esimesele direktorile Olimpi Korzjukovile. Kogunemine Sassi-Jaani talu kõrval peateel

22. mai 2007

11.00 Uue Kutsari-Härjapea talu pidulik avamine.

12.30 Avatakse ajutised näitused:Martin Rosswog (Saksamaa): «Heritage» («Pärand») – fotod Eesti talude interjööridest ja inimestest; Hanno Talving: «Kolm kohtumist – Rebala, Kareda, Esna». Näitus räägib uurimisretkedest Eestimaa eri paikadesse.

15.00 Uute trükiste tutvustus ja müük Kolu kõrtsi tallis: Karl Tihase monograafia «Eesti talurahvaarhitektuur» (TTÜ kirjastus);

EVMi artiklite kogumik „Suitsutare 4”

16.00 Eesti vabaõhumuuseumi uue külastuskeskuse, ennistuskoja Kanut ja Tallinna muuseumide ühishoidla arhitektuurikonkursi võitjate väljakuulutamine. Territooriumil esinevad rahvamuusikud.