«Magnus» ei saa kedagi päris ükskõikseks jätta

Mart Laisk, Kadri Kõusaar ja Kristjan Kasearu Cannes’is pärast «Magnuse» esilinastust. Foto: Anu Ernits

On reede õhtu ning Cannes’i festivali prestiižse teise põhisaali ehk sinise vaibaga Debussy saali lavale kutsutakse pidulikult kõik Kadri Kõusaare debüütfilmi «Magnus» tegijad – produtsent, operaator, näitlejad. Filmi on kaua oodatud ja kaua on kahtluse all olnud esilinastus.

Ainult Kadri Kõusaar ise on lavalt puudu, ta istub saalis ning avalikult lavale tulla ei tohi. «Juriidilistel põhjustel,» annab filmi esilinastust sisse juhatav Cannes’i programmi kunstiline juht Thierry Frémaux napi selgituse. Nii peaks olema kõik jokk ja film võib linastuda.

Mart Laisa film

Millest siis kogu see kära «Magnuse» ümber? On ju varemgi tehtud tõestisündinud lugude põhjal filme ja häda pole olnud miskit. Aga Kõusaare film mängib selle teemaga ohtlikumalt ja valusamalt.

Kõigepealt on teema ise valus – lugu Kristjan Kasearu mängitavast poisist, kes tahab surra, sest perekond ei ole temast hoolinud. See on ohtlik konks. Seda ohtlikum, et on olemas konkreetne inimene, kellega lugu seotud. Süüdistus perekonnale toimunu pärast ei jää asjaks iseeneses, vaid laieneb tahes-tahtmata ka väljapoole filmi.

Ehkki filmi sünopsis annab aimu, et keskmes on endalt elu võtnud poisi lugu, on see tegelikult tema isa film. Nii idee tasandil, sest tema isiklikul lool see film põhineb, kui ka karakteri tasandil, kuna Mart Laisk mängib filmis iseennast. Kardan küll, et kui Laisk poleks isiklikult kaasa teinud, ei oleks praegu põhjust Cannes’ist «Magnuse» kohta teateid saata.

See film on osalt kui pihtimus. Vaatajana tead sa kogu aeg, et on mängufilm, aga piir väga isikliku loo ja mängu vahel on imeõhuke. Oma isiklikkusega poeb «Magnus» nii naha vahele, et filmi ilmselgetest puudustest hoolimata ei saa vaataja jätta kaasa elamata loole ja Mart Laisale või tema tegelaskujule.

Ta on kahtlemata filmi värvikaim karakter. On hetki, kus ta on väga vaimustav ja vaimukas, ning selle kõrval kaadreid, kus tema näitlejavõimed väga suurepärased ei ole. Aga puudused korvab isiksuse võlu.

Filmi on üles võtnud Poola operaator Pawel Sobczyk, kelle töö pälvib vaid komplimente ning on üks filmi magusamaid osasid.

Esmalt olid siin mõned väga puised dialoogid. Liiga selgelt, liiga konarlikult taheti mingeid asju välja öelda. Selles mõttes teeb tõlge «Magnusele» palju head, ehkki nii mõnedki mahlakused kaovad seeläbi ära ka.

Üsna tugevalt häirib see, et siin ei ole kuigi palju arengut, ühest seisundist teise jõudmist. Filmi narratiiv seda justkui võimaldaks – isa on otsustanud õpetada poissi elu nautima. Kuid elu tundma õppimise teekonnal ei arene ühed sündmused selgelt välja eelmistest.

Võõrandumine suhetest

Küllaltki muutumatuna püsib ka Kristjan Kasearu mängitud Magnus. Surm on osa tema minapildist. Alternatiive nägemata seob režissöör poisi surmasoovi perekonna hoolimatusega. Esmalt saame aimu tema lapspõlvest, milles surmaihalus algas. Ilma vaheetapita ilmub Magnus seejärel mängu noore mehena, kelles mingeid muutusi enam ei toimu.

Nihilistliku ükskõiksuse kõrval iseloomustab Magnust võõrdumine normaalsetest inimlikest suhetest. Oskamatus mõista inimlikkust. Kuid tasandeid, mida välja mängida, oleks võinud olla veel – kas või hirm, kahtlemine ja küsimuste esitamine.

Üks filmi tugevusi on see, millise teravusega käsitletakse 90ndate üleminekuaja ühiskondlikke meeleolusid. See on pilk perioodi, mis paljudele siin ka tegelikult korda läheb ning mida eesti filmis eriti puudutatud ei ole.

Kadri Kõusaare filmi teebki väärtuslikuks see, et tegemist ei ole filmiga filmitegemise pärast, vaid siin räägitakse asjadest, mis ka tegelikult on olulised.

Värskeim uudis on see, et Prantsuse firma Onoma International tegi ettepaneku hakata «Magnuse» rahvusvaheliseks levitajaks.

Uus film

Kadri Kõusaare «Magnus»

Esilinastus Cannes’i festivali programmis «Vaatenurk»

18. mail.